Esmaspäeval saab tõeks see, mida paljud lapsevanemad ja õpetajad ning osa õpilasigi juba tükk aega kartnud. Koroonapandeemia tõttu peavad Eesti koolid taas distantsõppele minema. Ehk siis kaugõppele jääma, kui kasutada uudissõnade korjel sõelale jäänud sõna. Tõsi, sõna ise pole uus, ent on oma endise tähenduse ammu kaotanud.
Distants- või moodsamalt öelduna kaugõpe seab aga paljud pered keerulisse seisu. Kindlasti on koolid kaugõppeks paremini valmis kui kevadel, mil otsus tuli päevapealt. On ju olnud aega vahepeal mõelda ja arutada, erinevaid keskkondi katsetada.
Ometi on vanemail põhjust muretseda, kas lapsed ikka saavad õppetööga hakkama. Kuidas sobivad kooli valitud distantsõppe viis ja vorm konkreetsele lapsele? Kas õppur ikka saab õpetajalt selgitusi ja abi kohe, kui tal seda tarvis on? Ja mismoodi tulevad väiksemad koolilapsed toime siis, kui emad-isad on päevad läbi tööl?
Eile läks teele Saare maakonna omavalitsuste pöördumine vabariigi valitsusele, kus vallajuhid paluvad Saaremaale, Ruhnule ja Muhule erisust: lasta noorematel kui 7. klassi lastel koolis käia. Kas valitsus saarte vallajuhtide palvele vastu tuleb – eks paista.
