100-aastane raamatukogu jutustab oma rahva lugu

Väike lugeja Mirko Leidas. Foto: Erakogu

“Mis teeb ühest raamatukogust raamatukogu? Muidugi on üliolulised ruumid, inventar, raamatud ja töötajad, aga kõige olulisem on ikka lugeja,” kirjutab Tagavere raamatukogu juhataja Liina Torri. “Kui pole lugejat, pole ka raamatukogu – on vaid panipaik raamatutega.”

Iga raamatukogu lugu on ühtlasi kohaliku rahva lugu – nii ka Tagavere raamatukogu. Tänavu saab Tagavere raamatukogu sajaseks – 1920. aastal asutati Tagaverel kohaliku koolijuhataja Arvi Koel-Rahula eestvedamisel haridusselts Külvaja, mille juurde loodi samal aastal ka raamatukogu. Algusaastatel laenutasid seal raamatuid kooliõpetajad: pühapäeviti sai kahe-kolme tunni jooksul kaheks nädalaks lugeda võtta kuni kaks eksemplari. 

1921. aastal kuulus Tagavere raamatukogu fondi 230 raamatut ja kaks komplekti ajakirju. Lugejate tuba kasutas 43 lugejat – enamik neist noored. 1924. aastast, mil Tagavere raamatukogu avalike raamatukogude võrku võeti, sai raamatukogu raamatute soetamiseks raha lisaks seltsile ja eraisikutest annetajatele ka vallavalitsuselt ja haridusministeeriumilt. 1939. aastal oli raamatukogus juba 831 raamatut. Kõige rohkem oli laenutatud A. Jakobsoni “Oktoobrituult”, A. Mälgu “Õitsvat merd” ja “Läänemere isandaid”, P. Krusteni “Pimedat voorust” ja M. Raua “Turgu”. Raamatukogus viidi läbi ka kursusi. Esimene raamatukogunduse alase kutse omandanud töötaja Tagavere raamatukogus oli koolmeister Aleksei Rauk, kes sai selle kutse 1938. aastal.