/nginx/o/2020/10/30/13445480t1h9f74.jpg)
Noore üliõpilasena tundus mulle, et Alliksaar oli tabanud üht lihtsat ülitõde teispool filosoofide pikki, keerulisi ja arusaamatuid arutlusi. Niisiis, Alliksaar kirjutas: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.”
Ilmar Raag ⟩ On ainult nüüd ja on ainult praegu
Eile tabas mind aga välguna arusaamine, et see luuletus esindab vaid ühte paljudest võimalikest aja ja eksistentsi käsitlustest. See tähendab, et tegelikult võiks isegi Alliksaarega vaielda, kui ta ütleb: “Ei ole möödunud või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu.”
Samal ajal kui südames on soov, et COVID ja miski segane rahvahääletus ongi juba möödunud ja unustatud aeg.
Nüüd prahvatavad valla tõlgendamiste uksed, mis viib meid olukorda, kus: “Ei ole paremaid, halvemaid tekste, on ainult tõlgendus, mida vajame praegu.” Ent asja sisu on see, et purunes nooruse arusaam ühest ülitõest. Koolitarkus ei too ainult rõõmu.