Ivo Linna: õige jõulutunde loob kogu pere koos

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

“Koroonaaja tõttu on tööd küll palju vähem kui varasematel aastatel, aga pluss on see, et saan rahulikult jõuludeks valmistuda,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna. 

Tänavune detsembrikuu on minu jaoks olnud väga eriline. On ju tavaliselt detsember – võib-olla mõnepäevaste pausidega – olnud esinemisi täis. Minu suureks rõõmuks tuli ka selleks aastaks väga palju pakkumisi. Nüüd, kus teine viiruselaine hakkas väga kiiresti kosuma, jäi kogu see töö ära. Seega olen olnud täitsa vaba poiss kogu detsembri. 

Täna (eile – toim) oli mul Teet Margna ja Kristjan Jõekalda vana-aasta saate jaoks salvestus, kus laulsin Politsei- ja Piirivalveorkestri Big Bandi saatel. See juhtus tänu sellele, et kevadise koroonalaine ajal tuli orkestri dirigendil Siim Aimlal idee teha üks plaat. Nüüd on see plaat valmis – laulan seal orkestri saatel oma vanu lugusid uutes seadetes. Kokku on sel plaadil 14 lugu. 

Ka pühapäeval ootab ees üks salvestus: läheme üht telemängu tegema. Küllap neid tööotsi tuleb veel. 

Kuna detsember on mul olnud vaba, on meil olnud aega kingitusi varuda ja mõelda, mida oma armsale perele jõululauale pakkuda. Kõik need ettevalmistused on olnud väga rahulikud.

Nagu igal aastal, olen ma ka tänavu piparkoogipoiss, kes teeb ise taigna ja küpsetab piparkoogid valmis. Need on mul juba kõik valmis ja kaunistatud. Jumal tänatud, et seda aega on olnud. Rabinal ja väsinuna kõike seda teha – see pole hoopiski nii mõnus. 

Praegu aga – kiiret ei ole. Magad, kui kaua tahad, tõused üles ja mõtled: mida siis täna teha võiks? Võtad kätte ja teed valmis. Nii on pühadeks valmistumine olnud tänavu väga rahulik ja tore aeg.

“Kõige rohkem aga rõõmustan ma ikka päris jõulukaartide üle, millele on käsitsi kirjutatud. Kaartide saatmine on minu jaoks omaette jõulurituaal.”

Olen oma armsatele inimestele pühadeks ikka postkaarte saatnud. Mulle meeldib neid kirjutada ja rõõmustan alati, kui ka oma sõpradelt kaardi saan. Kõik soovid on toredad, ka elektroonilisel teel saabunud. Kõige rohkem aga rõõmustan ma ikka päris jõulukaartide üle, millele on käsitsi kirjutatud. Kaartide saatmine on minu jaoks omaette jõulurituaal.   

Jõulukaarte panen posti igal aastal kolmekümne ringis. Iga aastaga tuleb silmanurka ka kurbust juurde – nende kaartide arv jääb aasta-aastalt paraku väiksemaks. Eluseadused on juba kord sellised – tänavugi lahkus mitu minu jaoks kallist inimest. Mõtlen nende peale ja saadan neile mõttes häid soove. 

Olen oma jõulupuu toonud kokkuleppel mõne metsaomanikuga ikka Muhu metsast. Nii ka tänavu. Panime oma kuusekese üles õue ja ehtisime tuledega. Kui kuusk on õues, siis püsib ta seal kaua värskena, olgu see ilm milline tahes. Toas on meil pühade ajal pisike kuuseke.    

Oleme püüdnud jõulude ajal olla koos lastega. Sama plaanime ka sel aastal. Kui just koroona leviku osas mingit pauku ei tule – ptüi-ptüi-ptüi –, siis tähistame ka tänavu jõule pereringis Muhus. Nagu juba tavaks saanud – teeme süüa, räägime juttu ja tuleb jõuluvana.

Viimastel aastatel on üks meie tähtsamaid jõuluroogasid – lisaks kenale seapraele – täidetud part. Kunagi saime ühe mu kooliõe käest väga hea retsepti – selle järgi valmistatud part maitseb tõesti suurepärane! Muidugi on meie jõululaual ka verivorstid, tanguvorstid, hapukapsas, kõrvitsasalat ja pohlamoos. Traditsioonilised jõuluroad kõik. 

Vana-aastaõhtu osas otsustasime juba enne, kui ajad viiruse tõttu taas keeruliseks läksid, et veedame selle õhtu üle mitme aasta kodus. Olen ju kümneid ja kümneid aastaid ja igal pool käinud sel õhtul esinemas. Seekord oleme kahekesi kalli abikaasaga oma Tallinna-kodus. Olgu lõpuks üks vana-aastaõhtu ka endale! 

Teile kõigile soovin ilusaid saabuvaid jõulupühi ja head vana-aasta lõppu. Püsige terved!