/nginx/o/2022/11/30/14995833t1h2ce7.jpg)
"Olen lõppeval aastal kohtunud paljude meditsiinitöötajatega, kes vaatamata koroonaviiruse levikule teevad oma tööd kohusetundlikult ja patsiendisõbralikult," kirjutab laevakaptenist kirjanik Lembit Uustulnd. "Müts maha nende inimeste ees! Minu sügav lugupidamine."
/nginx/o/2020/12/30/13554836t1hb9bc.jpg)
"Tere, kaptenihärra," tervitab mind reipal rõõmsal häälel Põhja-Eesti regionaalhaigla uroloogia osakonna blond õde Liina, kui olen end uksest sisse nihutanud. "Teile anna või meie osakonna kliendikaart. On sellest nüüd siis kolm aastat või?" vaatab ta mind küsivalt. Tervitan vastu, aga muidugi vähem entusiastlikult. Mainin, et osakonna kliendiks saamine ei ole paraku mitte minu vaba tahe.
"Ohoo!" kuulen selja tagant lustakat naisterahva alti. "Ülemere-naabrid on ka kohal, meri jääs pole veel?"
Selja taha vaatamata olen kindel, et tegu on rõõmsa ja energilise õe Anne-Liiga. Vaatamata hingepõhja muserdavale murele olen sunnitud naeratama ja mõtlema sellele, et olen sattunud õigete inimeste kätesse.
Tarkade meeste üteluse järgi hakkab tervistav ravi pihta patsiendi häälestamisega positiivsele lainele ning eespool mainitud kaks persooni on sellega juba suurepäraselt hakkama saanud. Nurga tagant tuhiseb kohale ka doktor Taimi Laur, pistab käe pihku ja küsib, nagu oleksime kogemata Nõmme turul trehvanud: "Mis siis teie pool ka uudist, kirjatööd ikka teete?"
Annan lühiülevaate oma viimase aja töödest ja tegemistest ning tunnetan, et mure mu saabumise tõelise põhjuse pärast on vajunud kuhugi tahaplaanile. Tunnen end inimesena, kes korraks on bussipeatuses tuttavat kohanud ja vahetanud mõne sõna, et siis oma bussiga edasi sõita.
Küllap asja mõte selles ongi, et sisendada patsiendile: ära urgitse oma hädade kallal, sinu siinolek on ajutine, vajalik ja lühiajaline, pärast mida tuleb oma "bussiga" edasi sõita. Kõik see muudab vihmase ja tusase, koroonaviirust täis sügispäeva helgemaks ja rõõmsamaks.
"Kogu minu haiglasviibimise aega saatis üks ja ühine joon – hoolitsev ja tähelepanelik suhtumine minusse kui patsienti. Tihti olin sunnitud imetlema nende inimeste kannatlikkust ja pikka meelt."
Ma ei kavatse siin sugugi sukelduda meditsiinilistesse peensustesse, kuid kogu minu haiglasviibimise aega saatis üks ja ühine joon – hoolitsev ja tähelepanelik suhtumine minusse kui patsienti. Tihti olin sunnitud imetlema nende inimeste kannatlikkust ja pikka meelt.
Oma teisel ööl intensiivravi palatis ärkasin kella kolme ajal varahommikul ja märkasin öölampide nõrgas valguses keset ruumi seisvaid politseinikke. Keerasin külge ja mõtlesin veel, et küll siin intensiivis on ikka imelikud unenäod.
"Tead, kaptenihärra, nii kui sina intensiivi satud, hakkavad siin juhtuma imelikud lood – kolm aastat tagasi oli "sipelgate rünnak", täna öösel "mürgiafäär"."
Nähes minu totralt üllatunud nägu, turtsatas Liina ja selgitas: "Narkoosi järelmõjud inimestele on erinevad. Mäletad, kolm aastat tagasi püüdsime öösel koridoris püksata lippavat härrasmeest, kes põgenes "sipelgahordide" eest, täna aga osalesime "mürgiafääris"."
Nähes minu pilgus arusaamatust, jätkas ta: "Eile õhtul oli skandaal, see vene keelt kõnelev meesterahvas seinaäärsest voodist karjus kõigest kõrist meie peale, et me ei anna talle õigeid rohtusid. Lõpuks väsis ära. Arvasime, et rahunes, aga ta sunnik kutsus poole öö ajal mobiiliga politsei kohale, süüdistades personali mürgitamiskatses."
"Ja politsei tuli ka?" ei taha ma kuuldut uskuda.
"Muidugi tulid, politsei peab väljakutsetele reageerima."
Kõik see oli öeldud niimoodi, nagu oleks tegu mõne väga hea naljaga, mitte aga närvesööva sabotaažiga koroonaviirusest tiines keskkonnas.
Mul jäi üle ainult imestada, kuidas suutsid öö läbi skandaalse haigega sõdinud õed hommikul veel naerul nägudega olla.
Asjaolude kokkusattumisel olen lõppeval, 2020. aastal, kohtunud paljude meditsiinitöötajatega, kes vaatamata koroonaviiruse levikule teevad oma tööd kohusetundlikult ja patsiendisõbralikult. Siinkohal müts maha nende inimeste ees, minu sügav lugupidamine!
Uue aasta saabudes mõtlen tänutundes teile, doktorid Alo Rull ja Aet Lukmann Tartu ülikooli kliinikumist, Ülo Zirel ja Taimi Laur Põhja-Eesti regionaalhaiglast ning Andres Sarjas meie oma Kuressaare haiglast. Soovin teile: püsige ikka terved ja elurõõmsad, siis oleme seda ka meie, teie patsiendid.
Mida arvata aga lahkuvast aastast? Uhkusega nimetaksin selle eelpool mainitud inimeste auks Eesti tublide meditsiinitöötajate aastaks.