“Füüsilist lähisuhtevägivalda tuleb ette küll vähem, paraku on vaimset vägivalda, tigedust ja heidutamist kahjuks endiselt palju,” kirjutab Katrin Paukson, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi peaspetsialist.
Rääkimata jäänud asjad teevad viha ja valu
Möödunud jõulupühade ja aastavahetusega seoses võis märgata, et need kaklemised ja vägivallateod, mis varasematel aastatel toimusid asutuste pidudel või nende järel või ka avalikes kohtades, nagu baarid, tänavad ja külavahe, jäid toimumata. Küllap neid mingil määral siiski oli, ent ohvriabisse selliseid kliente veel jõudnud ei ole.
Lähisuhtevägivalla või vägivalla ohu korral pakub politsei kannatanutele alati ohvriabiteenust. Iseasi, kas nad seda kasutavad, sest selle teenuse kasutamine on mõistagi vabatahtlik.
Pühade eel pöördus meie poole pisut rohkem inimesi kui harilikult – see on ka tavapärane. Tahetakse ju oma jutud vana aasta lõpus ära rääkida ja uueks aastaks plaane seada.
Pühade eel on ka stressi rohkem. Tuleb arvesse võtta, et ajad ei ole nagunii praegu kõige roosilisemad. Ise ohvriabisse pöördunud inimesi ja neid, kes on ka kunagi varem ohvriabis käinud, oli rohkem kui neid, keda politsei meie juurde suunas.
Sageli on hoopis niipidi, et politsei annab mulle kui ohvriabitöötajale kannatanute kontaktid ja mina ohvriabitöötajana võtan nende inimestega ise ühendust, kui nad selleks nõusoleku andnud on.
“Käiakse omadega kohut, inimeste tervis kannatab ja leppimist ei ole kuskilt näha. Need on pahatihti väga inetud lood.”
Rõõmu teeb see, et otsest füüsilist lähisuhtevägivalda on vähemaks jäänud. Vahest on põhjuseks ka see, et potentsiaalsed ohvrid kutsuvad viivitamata abi.
Ma ise tahaksin loota, et mõni rusikatõstja on siiski aru saanud, et vägivald ei ole lahendus. Või vähemalt teavad need rusikatõstjad nüüd, et vägivald on lubamatu ja toob vägivallatsejale endale karistuse kaela.
Kahjuks on endiselt palju vaimset vägivalda, tigedust ja heidutamist. Juhtumeid, muresid ja probleeme on igasuguseid, aga juba mõnda aega olen märganud, et nende ühine nimetaja on kokkuleppimata asjad. Või siis rääkimata jäänud asjad. Küll laste hooldamise ja kasvatamise, küll varade ja suhete, küll muude õiguste ja kohustuste osas.
Tullakse väga suurte ja valusate emotsioonidega, et kunagi keegi ütles ja lubas seda või teist, aga nüüd tegi teisiti. Käiakse omadega kohut, inimeste tervis kannatab ja leppimist ei ole kuskilt näha. Need on pahatihti väga inetud lood. Siinkohal on paslik märkida, et ohvriabi juures on olemas uus, konfliktivahenduse teenus. Samuti saab kasutada perelepitust ja pereteraapiat.
Tööl olles ma seda väga sageli öelda ei saa, sest me ei ütle inimestele ette, mida nad tegema peavad, aga lihtsalt tavalise inimesena soovitaksin kaaluda ka andestamist, vihast ja kättemaksusoovist lahtilaskmist ning suuremeelsust.
“Lähisuhtevägivallas elavad naised on juba laste rahu nimel pühade ajal valmis kannatama ja otsivad abi hiljem,” kirjutab Margo Orupõld, Saaremaal naiste tugikeskuse loonud mittetulundusühingu Pärnu Naiste Tugikeskus juht.
“Pühade ajal on tegemist enamasti tavaliste peretülidega, kus üheks tüli käivitajaks on tihti alkohol. Ja just pühade ajal, kus pinge ja koormus on naistel kodus tavapärasest suurem, jõuavad paljud ohvrid olukorda, kus hakatakse abi otsima. Enamasti kasvab pühade järel ka tugikeskuselt abi otsijate arv.
Õnneks möödusid nii jõulud kui ka aastavahetus Saaremaa naiste tugikeskuse jaoks rahulikult. Abi vajanud naised helistasid 28.–29. detsembril.
Meie oleme abivajajate jaoks Saaremaal jätkuvalt olemas ja saame oma tööd edasi teha, kasutades kõiki viiruse levikut takistavaid kaitsevahendeid. Tugikeskuse telefon Saaremaal on 53 098 919.”