Väga otseselt on viimases kirjas ainult üks antud konteksti sobiv lause: “Parandame mandri ja saarte vahelist ühendust.” Arvestades, et mullu maikuus sõlmis Tallinna Sadama tütarettevõte TS Laevad maanteeametiga koostöölepingu uue parvlaeva ostuks ja lisareisideks ning Tõll läks osalt elektrile üle, on uudised, mis ühenduse parandamiseks kvalifitseeruvad, suhteliselt isetäituv ennustus. Pealegi jätkab ka Kaja Kallase valitsuses majandusministrina keskerakondlane Taavi Aas, nii et vaevalt ka isiku tasandil siin mingit suuremat pööret oodata on.
Igaüks ajab oma rida
Kui samas kontekstis natuke nalja teha, siis hiidlased saavad oma laevade peal toidu kiiremini kätte, uhkeldas TS Laevad oma sel nädalal avaldatud 2020. aasta tegevuse kokkuvõttes. Neil ju reis vähe pikem ka, saavad sööklasse kohe mitu tretti teha. See vääriks lausa eraldi börsiteadet – hiidlaste lõualihased tõstavad Tallinna Sadama majandustulemusi, edendavad Eesti SKT-d ja täidavad investorite rahakotti!
See ongi nüüd üks peenhäälestamise näide, iriseks küllap mõni kriitik. Mina ütleks, et veel hullem olnuks, kui kogu eelnev jutt oleks detailselt kahe erakonna leppesse kirja pandud. Mõnikord seda paraku tehakse ja see on piinlik, sest mõni asi töö käigus ikka muutub, kuna seda nõuab ümbritsev keskkond.
Jüri Ratase teise valitsuse koalitsioonilepe oli just selliste endale seatud lõksude pärast õnnetuke. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kompromiss oli praktikas jäik ja kompromissitu. Iga partei ajas oma rida ning kokkulepete taasavamist kardeti nagu tuld. Seetõttu muutusid ka kirja pandud lubadused pühamaist pühamaiks.