Kas koroona vastu vaktsineerida? Kindlasti!

Elo Lember Foto: Erakogu

“Ega me muudmoodi sellest vastikust koroonast lahti saa kui vaktsineerides,” kirjutab Orissaare perearst Elo Lember. “Jah, antikehad tekivad ka pärast viiruse läbipõdemist, aga miks me peaksime riskima ettearvamatult käituva haigusega?”

Uskumatu tõesti, et koroonaviiruse vaktsiin nii kiiresti välja töötati, aga see sai võimalikuks tänu inimkonna varasemale kogemusele sarnase elukaga (elukas ise on nii tilluke, et on nähtav vaid elektronmikroskoobis) ning tänu kaasaegsetele tehnoloogiatele. 

Tänaseks on maailmas koroona vastu vaktsineeritud miljoneid inimesi, seal hulgas mindki kui meedikut. Enesetunne on hea, süstekoht oli paar päeva hell, aga nii on see olnud pärast iga muud vaktsiinisüsti. Kaitsesüsti tegemisel ei tohi inimesel olla ägedat palavikuhaigust, ent ükski krooniline haigus takistuseks pole, otse vastupidi. Tundlik süstekoht, lühiaegne pea- ja lihasvalu või väsimus pole kõrvaltoimed, vaid pigem normaalne reaktsioon: keha annab märku, et ta käivitas intensiivse kaitsekehade tootmise. 

Ambitsioonikas plaan

Tähelepanekute järgi on reaktsioone vähem eakatel, aga kellel on üliaktiivne immuunsüsteem, sellel tekib tugevam vastus, kergitades mõnikord isegi palaviku üles. 

Suur ports kaitsekehi tekib juba esimeste nädalatega, aga 95-protsendine kaitse peaks kujunema nädal pärast teist süsti, kusjuures võib reaktsioon siis isegi ägedam olla, aga ei pruugi. Kui kauaks kaitset jätkub, pole veel teada, aga loodetavasti vähemalt aastaks, nagu gripivaktsiinigi puhul. 

Et koroonast vabaks ja maailm lukust taas lahti saada, oleks vaja vähemalt 50–70% elanikkonna vaktsineeritust, mis on vägagi ambitsioonikas plaan. Lisaks logistilistele probleemidele tuleb ületada hirm vaktsineerimise ees. 

Vaktsiine on läbi aegade süüdistatud küll autismis, küll muudes imelikes kaugtagajärgedes, aga tõestust neile väidetele pole leitud. 

No nii võimas see tilgake vaktsiini nüüd ka ei ole! Mõni söök-jook, rääkimata suitsust-alkoholist, on oluliselt ohtlikumad. Samas võib halbade asjaolude kokkusattumist juhtuda kus ja millal iganes. Nagu on öelnud kuulus Kanada arst William Osler, on meditsiin ebamäärasuse teadus ja tõenäosuse kunst. Nii oli, on ja jääb. 

Normaalne skepsis peab meil igaühel iga asja puhul säilima, aga vaktsiinivastasusega on küll äärmusesse jõutud. Vaktsiini ülesanne on lasta organismil toota konkreetse viiruse või bakteri vastu kaitsekehad, mis kohale tormates pahalase kiiresti üles leiavad ja tapavad, nii et haigus jõuab areneda vaid õige pisut või üldse mitte. 

Jah, antikehad tekivad ka pärast viiruse läbipõdemist, aga miks me peaksime riskima ettearvamatult käituva haigusega? Jumala õnn, et koroona kulgeb enamikul kergelt ja suremusprotsent on võrreldav gripiga (3–4%). Koroona on aga tunduvalt nakkavam, mistõttu leiab ta rohkem üles krooniliste haigustega inimesi. Organism võitleb nakkusega, kuis jaksab, kurnates samal ajal kõiki elundeid, eriti aga hingamisteid, kustkaudu viirus siseneb. Kui viirus on sealse limaskesta mõnusaks kasvulavaks ette valmistanud, võib areneda muidu vaikivatest kehaomastest bakteritest põletik, mille raviks on vaja antibiootikume. Viirus ise vaid vilistab antibiootikumi peale. 

Selle viiruse eripäraks on osa inimeste hingamisteedes tekkiv põletikuvastaste ainete torm, mis põhjustab kopsukoes autoimmuunse reaktsiooni ja raske kopsuturse. Õnneks osatakse sellisel juhul sekkuda immuunsüsteemi tormakust pärssivate ravimitega, nagu näiteks vana hea deksametasoon. Nõrgestatud organismi puhul võib aga sellestki väheks jääda. Siit ka andmete lahknevus: kas surm koroonaga või koroonasse, mistõttu terviseameti ja Tervise Arengu Instituudi statistikaandmed erinevad. 

Vaktsiinide toel on lahti saadud sellisest eluohtlikust haigusest nagu rõuged, peaaegu on lahti saadud difteeriast, tuberkuloosist, lastehalvatusest, leetritest, mumpsist, punetistest, läkaköhast. Kaitsta saame end vaktsiiniga näiteks A- ja B-hepatiidi, teetanuse, puukentsefaliidi, emakakaelavähi vastu. 

Mõne nakkushaiguse puhul piisab ühest süstist, teise puhul tuleb neid korrata elu lõpuni. Aastatepikkuse kogemuse põhjal julgen väita, et iga-aastane gripisüst või muu vaktsiin muudab meie immuunsüsteemi vastupidavamaks ja paindlikumaks, aidates paremini toime tulla mistahes uue nakkusega. Muide, sel aastal on valitsus plaani võtnud vaktsineerida riigi kulul gripi vastu kõik üle 65-aastased. Näis, kas õnnestub.

Tuletan veel kord meelde mõned koroonaga seotud põhitõed. Tegemist on ülemiste hingamisteede piisknakkusega, mis kandub inimeselt inimesele aerosoolina lähikontakti teel, mistõttu levib enam peresiseselt ja seltskondades, eriti talvel, kui oleme siseruumidesse surutud. 

Kõige tõhusam on maski kasutada, mistõttu poes maski kandes ja teistega mitte suheldes nakatuda ei saa. Tänu maskidele levib teisigi piisknakkusi vähem. 

Väliskeskkonnas viirus küll kohe ei hukku, aga kaotab kiiresti nakatamisvõime ning pindadelt üldjuhul ei levi, seega riietega seda teistele viia ei saa. Viirus vajab paljunemiseks elusrakke. 

Põhitõed viiruse kohta

Nakkusohtlik on inimene 1–2 päeva enne ja 8–10 päeva pärast haigusnähtude teket. Kontaktseid jälgitakse 14 päeva. Viirusetükikesi võib ninalimast leida veel kuni kolm kuud pärast haigust, mistõttu positiivse testi korral kordusteste ei tehta. Muide, üks koroonatest läheb riigile maksma umbes 70 eurot. 

Haigusnähud on pea- ja lihasvalu, palavik, nõrkus, köha-nohu, vahel kõhulahtisus. Igaühel pisut erinevalt, mõni ei tunne üldse midagi erilist, enamasti ei ilmne haigusnähte lastel (lapsi praegu koroona vastu ei vaktsineerita). 85% kurdab maitse- ja lõhnatundlikkuse muutust või kadumist, selle taastumine võib aega võtta päevi kuni kuid. 

Kroonilist koroonat pole olemas, haiguse raskusest ja organismi tugevusest-nõrkusest sõltub, kui kaua inimene end halvasti tunneb. Tõestust on leidnud D-vitamiini soodne toime haiguse ennetamiseks.

Perearstina panen vaimu valmis, et see suur vaktsineerimisaktsioon meil õnnestuks. Tehkem koostööd ja ärgem kahelgem, kas vaktsineerida. Kindlasti vaktsineerida!