/nginx/o/2020/04/22/13066086t1hde0f.jpg)
“Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 101 aastat tagasi tõi kaasa suure muutuse Saaremaa inimeste elus,” tõdeb ajaloolane Bruno Pao.
Bruno Pao: heisakem lipud Tartu rahu puhul
/nginx/o/2020/05/06/13088260t1hd4ce.jpg)
Meile, saarlastele, oli Läti kuni Liibavani ehk Liepajani välja, eriti aga Riia enne Tartu rahulepingu sõlmimist ääretult oluline. Kui Hiiumaa asus Eestimaa kubermangus ning hiidlased käisid aina Tallinna vahet, siis Saaremaa ja Muhu kuulusid Liivimaa kubermangu. Tallinn ei olnud saarlaste ja muhulaste jaoks toona midagi erilist, Riia oli aga see koht, kus meie inimesed raha teenimas ja asju ajamas käisid.
Vallalised inimesed, kellele kodus rakendust ei jätkunud – sel ajal oli ju lapsi peredes palju –, läksid Riiga tööd otsima. Näiteks said paljud saare naised teenijakoha Riia juutide juures.
Tartu rahu tähendas aga Saaremaa jaoks lahkumist Balti mõjusfäärist.
Kuressaare ja Riia vahel käis vägev laevaühendus, pärast Tartu rahulepingu sõlmimist see ühendus aga katkes. Nii tuli ka saarlastel oma senist elukorraldust muuta – hakata Riia asemel Tallinnas käima. Või siis tuli inimestel, kes olid varem ikka Riias tööd saanud, kodusaarel midagi asemele leida. Riias teenijana töötanud naistest sai osa tööd pansionaatides, see aga õnnestus vaid kiiremail.
Muidugi oli Tartu rahuleping meie omariikluse seisukohast väga tähtis – oli see ju Eesti iseseisvumise nurgakivi. Kahjuks näeb 2. veebruaril, Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval sinimustvalgeid lippe lehvimas aasta-aastalt ikka vähem. Lumerohketel talvedel on see mõistetav – eramajades elavad eakad inimesed ei pruugi jaksata lund lükata, et pääseda lippu üles panema. Nooremad aga võiksid seda tähtpäeva siiski oluliseks pidada ja meeles hoida. Oli ju 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud rahuleping Eesti seisukohast väga tähtis – eestlased hakkasid ise oma elu juhtima ning said seda teha 1940. aastani, mil taas meie kaela käänama hakati.