“Vaktsiinidefitsiit sünnitab koletisi ja mürgitab nii inimeste kui ka riikide vahelisi suhteid,” kirjutab Saaremaalt pärit õigusteadlane ja endine diplomaat Eimar Rahumaa.
Eimar Rahumaa ⟩ Tuure kogunud skandaal paistab vaibuvat
/nginx/o/2021/01/21/13588497t1h857e.jpg)
4. veebruar 2021, 00:23
Vaktsiiniskandaal Euroopa Liidus on üsna värske ning seetõttu täis kuulujutte ja arvamusi, ent kasvas kiiresti. Liit sai kannatada, aga loodetavasti mõistsid bürokraadid Brüsselis ka seda, mida tähendab kauba puudus, defitsiit. Järgmine kord ei ole nad ettemaksete tegemisel ehk nii kitsid.
Kerge on alluda ahvatlusele olla küüniline ja parastada, et nüüd tundis ka Euroopa Liit omal nahal, mida tähendab olukord, kus normaalne inimene järjekorras palub, et eesolija vähemalt minestaks. Esialgu. Letile lähemale jõudes juhtub ju hullematki.
Alustame algusest. USA ja Euroopa Liit, aga ka erasponsorid ja organisatsioonid rahastasid – väga erinevatel tingimustel – farmaatsiafirmasid ja uurimisinstituute, et need võimalikult kiiresti vaktsiini teeksid ja seda tootma asuksid. Sõlmiti lepingud, tehti päris suuri ettemakseid. Näiteks USA valitsus maksis kuuele firmale 4 miljardit dollarit – sealhulgas Novaxile 1,6 miljardit. Johnson&Johnson sai 400 miljonit dollarit. Anti sooduslaene.
Parim kaitse on rünnak
Vaktsiini tootmine on aga risky business, riskantne äri, kus miljardid võivad kaotsi minna. Näiteks nii, nagu kümmekond aastat tagasi juhtus seoses SARSiga – vaktsiin saab küll valmis, ent nakatumine lõpeb. Keegi ei osanud öelda, mispärast. Kurat peitub ikka detailides. Nii ka seekord.
Suur oli Euroopa Parlamendi liikmete imestus, et nendeni jõudnud farmaatsiafirmade ja Euroopa Komisjoni (EK) sõlmitud lepingutes olid puudu nii dooside hinnad, tarnete kuupäevad kui ka ettemaksete suurus.
AstraZeneca ja EK vahel sõlmitud lepingut tõlgendasid pooled tüli alguses üpris erinevalt, kui firma teatas, et tarnitav vaktsiinikogus jääb tunduvalt väiksemaks. Siit terendas vaktsiinisõda Inglismaaga. Andis ju saareriik AstraZeneca/ Oxfordi Ülikooli vaktsiini süstimiseks erakorralise loa juba 2. detsembril. Euroopa Liit tegi seda kaks kuud hiljem (29. jaanuaril), ent kahtlustas, et talle tehakse külma ning 40-protsendilises tulevaste tarnete vähenemises esimeses kvartalis (80 miljoni doosi asemel 31) on süüdi just Suurbritanniale müüdud annused.
Kahtlustan, et Euroopa Komisjon teab hästi lausungit “Parim kaitse on rünnak”, varjamaks oma aeglast bürokraatiat. Rootsi TVs oli Astra kommunikatsioonidirektor väga vaoshoitud ja ütles otse välja, et nii jääb, ta ei saa midagi lubada. Nemad annavad, nii nagu lepingus öeldud, oma parima. Punkt. Hea, et siiski taas kokkuleppele jõuti.
Teine ja laialdasem probleem on, et India ja Lõuna-Aafrika Vabariigi juhitud riikide koalitsioon on palunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu luba asuda tootma nii Pfizeri/BioNTechi kui ka Moderna vaktsiini. Ometi ei jõua nad ära osta patente, mis – vaatamata riikide ettemaksetele, laenudele ja toetustele – on firmade omanduses. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) loomulikult toetab ideed, ent firmad ütlevad ei.
Võib oletada, et Pfizer tahab saada tagantjärele tasu ka kuuenda doosi eest, mis on võimalik 5-doosilisest ampullist “välja pigistada”, ning argumenteerib, et tegi vaktsiini üksnes oma raha eest ja kulutanud selleks üle miljardi dollari, tahab iga patendi eest saada kopsaka summa, sadu miljoneid. Patendid on firmade arvates innovatsiooni ja uuenduste vereringe ning siin ei saavat teha erandeid. Punnseis.
Olukorda ei tee paremaks ka järgmised arvud: rikkad riigid on oma nn kuldsele miljardile tellinud 4 miljardit doosi, ülejäänud 6,7 miljardile inimesele jääb praeguse seisuga 625 miljonit annust. Kui Euroopa ja Ameerika loodavad, et nende elanikud saavad süstid sügiseks, siis ülejäänud maadel võtab see mitu aastat. Tasub meenutada WHO juhi Tedros Adhanom Ghebreyesuse repliiki, et nii kaua pole keegi pandeemia eest kaitstud, kuni seda on kõik.
Tüliõunaks olid kujunemas ka hinnad. Mitu kuud tagasi ilmusid maailma meedias andmed, et hinnad varieeruvad suuresti nii vaktsiinide osas kui ka riigiti. See osutus tõeks. Seni on kõik hinnad salajased, ent ajakirjanikud on üht-teist välja uurinud.
The New York Times’i andmeil on mitu riiki asunud firmade poolele ja saavad nende kasumist tagasimakseid, mistõttu lähevad hindade peitmisega meelsasti kaasa.
Hinnad kui tüliõun
The New York Times toob välja, et Euroopa Liit maksab AstraZenecale 2,19 dollarit doosi eest, ent näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik peab välja käima 5,25 dollarit. Pfizeri puhul on USA hind annuse eest 19,50 dollarit, Euroopal 14,70 dollarit. Covax, vaesemate maade vaktsineerimise eest seisev riikide ühendus maksab 10,55 dollarit. Need pole aga lõplikud hinnad.
Kaksteist riiki 92-st, kes kvalifitseeruvad vaktsineerimisel abi saamiseks, on ise sõlminud firmadega lepingud, et osta otse tootjatelt. Juurde tulevad preemiad tarnete kiiruse jms tingimuste täitmise eest. Firmad ei soovi, et riigid kingiksid vaktsiine või tegeleksid edasimüügiga. Ka selle kohta on lepingutes salajased sätted.
Arengumaade vaktsiin minevat maksma 26 miljardit dollarit. Iga päev viivitust tähendab inimelusid, ent ka majanduslikku kahju.
Aasia ja Aafrika vaesemates maades (Hiina ja Jaapan ei lähe arvesse) väheneb majanduskasv ilma vaktsiinita järgmiseks aastaks kuue protsendi võrra, mis toovat kaasa süveneva vaesuse neis riikides. Hiina ja Venemaa peavad jõudsalt läbirääkimisi, et neisse piirkondadesse oma vaktsiini tarnida. Pole midagi uut siin päikese all: defitsiit sünnitab koletisi ja mürgitab nii inimeste kui riikide vahelisi suhteid.
Pandeemia rindelt on siiski saabunud ka üks hea uudis. USA on ilmselt karjaimmuunsuse lävele astumas: kolme nädalaga on nakatumine jõudsalt vähenenud. Arvatakse, et kolmandik sealsest rahvast on olnud viirusega kokkupuutes, selle oma teadmata kas läbi põdenud või üksnes kergelt tõbine olnud. Lisaks on USA-s 15 miljonit vaktsineeritut. Ameerikas loodetakse, et nakkusele pannakse piir mõne kuuga ja surnute arv jääb pidama poole miljoni piirimaile.
Vaktsineerimise kiirusest sõltub ka see, kas meie sportlastel on suvel põhjust Tokyosse sõita ning näiteks seegi, kes valitakse järgmisel aastal Prantsusmaa presidendiks. Kindlasti mõjutab pandeemia kulg ka meie riigikogu järgmist koosseisu – nii nagu USA presidendivalimisi möödunud aastal. Maailm aheneb jõudsalt, inimeste sõltuvus üksteisest muutub silmnähtavaks.