SUUR MAA, SUURED ASJAD Kas laseme võlukunstil rooste minna?

Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Sarah Squire, kes aastatel 2000–2003 oli Ühendkuningriigi suursaadik Eestis, andis mulle kord oma Cambridge´i kodus intervjuu. Muu hulgas küsisin diplomaadilt tema viimasel Tallinna-aastal, mis on talle Eestist kõige enam meelde jäänud.

“Jäätee!” vastas ta, sära silmis. Eesti keeles. Ta ütles ka, et talle meeldivat nurk, milles eesti keele kõnelejad maailma näevad, kuidas kirjeldavad seda, mis neile – ehk siis meile – oluline on. Mäletan, et olin sellest võlutud, sest eesti keel on ilmselt miski, mille üle me väikerahvana uhked oleme. 

Ja tõepoolest, kui siin õppinud, töötanud või elanud välismaalased eesti keele omandavad, on neil olemas võluvahend, mille abil suhelda sama keele kõnelejaga. Eesti keel on kultuuri-, teaduse- ja ka ärikeel, milles saab rääkida kõigist moodsaist asjust.

See on ka põhjus, miks ma arvan risti vastupidi neile, kelle meelest füüsilisse konnatiiki suletud Eesti on see, mis konserveerib emakeele. Konserv on konserv. Säilib mingi aja ja läheb siis pahaks. Mina usun sellesse, et eesti keelel on sisemist jõudu, et hakkama saada, tugevneda ja rikastuda, võluda neid, kes siia saabuvad. Seepärast on ka mu meelest hea, et Kaja Kallase valitsus pöörab tagasi välismaalaste seaduse muudatused, mille laiem eesmärk oli just nimelt riigi kaanetamine.

Jääteed pole mõttekad?

Erinevused on põnevad. Ja meil kahtlemata on oma eripärad ja oskusteave, mida suursaadik Sarah silmas pidas, seda veel meie oma keeles rõhutades. 

Mul oli eelmisel nädalal üsna kurb kuulda, et transpordiameti Lääne teehoiu osakonna juhataja Hannes Vaidla tõmbas “Terevisioonis” üsna nähtava kriipsu peale mandri ja suursaarte vahelistele jääteedele. Ometi on käes talv, kus auto termomeeter näitab juba mitu –10 kraadi ja alla selle ning Maaleht kirjutab, et kelgud kulutatakse tänavu auklikuks – krõbe talv kestab. Ametniku sõnul on Hiiumaalt ja Muhust mandrile trassi rajamise mõttekus kadunud, majanduslikku efekti enam pole.

Ei vaidle, jäätee rajamine on paras ports bürokraatiat ja ehitamist. Hiiu Leht võttis paar aastat tagasi kokku: “Eeluuringud ja uuringud, dokumentatsioon ja kooskõlastused, laevaliikluse sulgemise taotlus, trassi mahamärkimine, tähistamine markiiride ja liikluskorraldusvahenditega, lumelükkamine, sildade ehitus, valvetalituse loomine trassi mõlemasse otsa koos esmaste päästevahendite soetamisega ja teavitus.” 

Ja kallis on ta ka. Ühe jäätee avamine ehk 10–15 päevaks maksis paar aastat tagasi mõnikümmend tuhat eurot, suursaartele kindlasti enam.

Talvine eksootika

Ent vaatame laiemalt. Majandusliku efekti Excelisse tasuks kanda ka sotsiaalmajanduslik ja turunduslik mõõde, mis jääteedel kahtlemata olemas on, olgu parvlaevaühendus riigi arvates nii tasemel kui tahes. Ühe diplomaadi elamus, kel õnnestus käia nii Vormsil kui ka Hiiumaal, võib tunduda tühiasi. Aga jääteed on Eestit heas mõttes talvise eksootikana müünud aastaid, teiste seas meelitanud 2013. aastal siia BBC “Top Geari”.

Kadakatega tähistatud jääteed on pikaajaline traditsioon ja nende rajamine oskusteave, mis vajub unustuse hõlma, kui neid enam ei tehta. Ja kui ametlike teede asemele tulevad isetekkelised koos kaasnevate õnnetustega, kujundatakse avalikkuse silmis hoiak, et jäätee ongi miski, millega tegelevad hullukesed. 

Võib-olla ei peaks siiski laskma võlukunstil rooste minna.

Tagasi üles