Homme, 14. veebruaril tähistavad ka eestlased valentini- ehk sõbrapäeva. 16. veebruarile aga langeb tänavu vastlapäev, mille tähistamisel Maarjamaal palju pikemad traditsioonid. Kas võõraste kommete tulekuga vajuvad omad tasapisi unustuse hõlma? Kas tähistada pigem seda, mis oma või olla avatud uuele?
“Meil kui eestlastel on kohustus hoida oma kultuuri ja pärandit, sest kes seda muidu hoiab, kui kõik end maailmakodanikeks peavad,” kirjutab lapsevanem Heelika Aus.
Olen märganud, et tänapäeval on justkui iga päev mingi tähtpäev. Olgu rahvusvaheline pitsapäev või 112 päev, sõbrapäev või kleidipäev. Nende tähtpäevade rohkusesse võib uppuda ja isegi “vaeseks jääda“, kui kõiki neid peaks tähistama hakkama.
Eks teatud tähtpäevad ole rohkem seotud meiega kui eestlastega. Need tähtpäevad ulatuvad tagasi kaugele meie minevikku, neid tähistasid ka meie vanavanavanemad. Samas oleme me ju ka eurooplased ja maailmakodanikud, seega peaks ehk tähistama ka neid pühasid, mis on sisse toodud? Ometi usun, et meil kui eestlastel on kohustus hoida oma kultuuri ja pärandit, sest kes seda muidu hoiab, kui kõik end maailmakodanikeks peavad. Nii kaob eestlane ja kaob ka eestlus kui selline, mida siiani teame ja koolis õpime.
“Märgakem sõpru ja lähedasi alati, hoidkem eestlust elus veel pikalt-pikalt.”
Võiks küsida, et mis ühist on vastlapäeval ja sõbrapäeval, milleks neid siin üldse võrrelda? Üks on meie, teine nende traditsioon, mis sisse toodud. Vanasti võiski vastlapäev olla justkui “sõbrapäev”. Saad sõpradega kokku, lähed ja veedad toredalt koos aega, pärast sööd hernesuppi ja vastlakuklit. Eks toit ju ühenda ka sõpru ja nii mõnigi hea vestlus sünnib ikka toidulaua taga.
Samas on ju ka tore, kui su hea sõber peab sind meeles 14. veebruaril, annab šokolaadi ja kallistab. Aga kauaks see šokolaad püsib? Kas koos veedetud aeg ja loodud mälestused-hetked ei kesta mitte kauem?
Samas, kas me ei peaks oma sõpru ja armsaid hindama ja märkama iga päev, mitte vaid ettekirjutatud päeval? Sõbrapäeval, emadepäeval, vanavanemate päeval jne.
Märgakem sõpru ja lähedasi alati, hoidkem eestlust elus veel pikalt-pikalt. Kelgud sooja ja sõpradega mäele, nina vahukoorest vahuseks ja tuju ongi hea!
Homme, 14. veebruaril tähistavad ka eestlased valentini- ehk sõbrapäeva. 16. veebruarile aga langeb tänavu vastlapäev, mille tähistamisel Maarjamaal palju pikemad traditsioonid.
Kas võõraste kommete tulekuga vajuvad omad tasapisi unustuse hõlma? Kas tähistada pigem seda, mis oma või olla avatud uuele?
Raivo Paasma, Kaitseliidu noorteinstruktor:
Minu jaoks on hingelähedasem vastlapäev, mis on mulle lähedasem ka oma traditsiooniliste toimingute poolest. On ju tore minna koos pere – laste ja lastelastega lumemöllu tegema. Kui selleks muidugi lund on (tänavu õnneks on)! Seda enam, et mida aasta edasi, seda harvem on selleks võimalus. Küllap kuluks seda võimalust kasutada kõigil meil, kes me suuremalt jaolt laua taga istume.
Karolina Nõu, Orissaare gümnaasiumi 10. klassi õpilane:
Mõlemad on väga toredad tähtpäevad – nii vastla- kui ka valentinipäev. Vastlapäev on minu jaoks siiski tähtsam. Rohkem pooldan ikka eesti traditsioone. Meil on ju eesti juured ning Eesti ajalugu võiks hoida ja hinnata. Vastlapäev on väga lahe ja lõbus sündmus! Vastlakuklid viivad keele alla ja kelgutades saavad ka vanemad inimesed oma sisemise lapse ellu äratada.
Sõbrapäev on samuti tore tähtpäev. Kui vastlapäev on rohkem lustipäev, siis sõbrapäeval on rõhk armastusel, sõprusel ja heade suhete hoidmisel. Seega võiks julgelt tähistada mõlemat toredat tähtpäeva!
Kristjan Moora, Kaitseväe ohvitser, endine Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik:
Tähistame perega nii vastlapäeva kui ka sõbrapäeva. Tänavu on kena talv, saab jälle suusatada ja ka vastlaliugu lasta. Mulle meeldib, et Saaremaal tähistatakse vastlapäeva mitmes kihelkonnakeskuses rõõmsate kogukondlike üritustena.
Valentini ehk sõbrapäeva tähistamine on meie jaoks uuem komme. Lapsed juba joonistavad vanematele ja vanavanematele ilusaid kaarte. Sõnumid kaugematele sõpradele saadetakse peamiselt internetis, aga vastlapäeval tasub netist väljuda, õue minna, koos vastlaliugu lasta ja rõõmu tunda.
Villu Veski, muhulasest saksofonist ja helilooja:
Paljud rahvusvaheliselt tähistatavad tähtpäevad, nagu valentinipäev, halloween jne on tulnud Eestisse pärast maailma avardumist meie jaoks. Peale reisimisvabaduse pääsevad üle piiri ka võõrad või meil mittetraditsioonilised kombed ja tähtpäevad.
Paljud neist on tegelikult huvigruppide algatatud turunduskampaaniad, mis kutsuvad meid üles ostma tähtpäeva branding´uga kingitusi, korraldama kindlasti pidusid, näiteks halloween. Need on kutsutud ellu sageli just seepärast, et müüki elavdada. Seetõttu pole need mulle olulisteks traditsioonideks saanud, kuigi võivad ju olla toredad ettevõtmised. Samas taanduvad nende ees meie oma traditsioonid, sest neid ju nii üleilmselt ei turundata.
Vastlakuklid – need on poes tõesti ammu müügil. Aga me ei märka, et juba jaanuari algusest oleks kaubanduskeskustes suurt kelkude soodusmüüki või sadu vastlapäeva läbiviimise tarvikuid.
Küsimus on, kas ja kust noor põlvkond üldse oma traditsioonidest teada saab. Veedavad nad ju suurema osa ajast internetis ja sealne info kujundabki ettekujutuse traditsioonidest. Selgituseks võiks Google´i otsingusse kirjutada: Valentine`s Day ja vastlapäev ning siis võrrelda tulemuste arvu. Vastavalt sellele võrdlusele kujunevad ka uue põlvkonna traditsioonid.
Ise lähen vastlasõitu tegema küll, aga ka ainult seepärast, kui mingi organisatsioon või töökoht seda korraldab ja kutsub. Kas päris ise seda ette võtma hakkaksin, pole kindel.
Kätlin Poopuu, ema ja Kuressaare ametikooli juhtõpetaja:
Sõbrapäeva tähistatakse meie peres rohkem kui vastlapäeva. Kuna samasse aega jääb ka meie vanima tütre sünnipäev, siis kõige rohkem tähistame hoopis seda tähtpäeva.
Meil on peres kolm naist ja kingitused meeldivad meile väga. Ainsal meessoo esindajal on meile lilled ja lemmikkommid alati sõbrapäevahommikul laual. Lapsed teevad oma sõpradele pisikesi kingitusi ja mina olen püüdnud ikka oma kolleege meeles pidada. Kui jääb kommikarp või šokolaad ostmata, siis küpsetan ise midagi töö juurde. Samas olen seda meelt, et sõpru tuleks ikka aasta ringi meeles pidada ja anda märku, et neist hoolitakse, mitte ainult korra aastas.
Vastlapäeval sööme vastlakuklit ja teeme hernesuppi. Aeg-ajalt, kui lund on olnud, oleme ka liugu lasknud. Paraku on see ka kõik. Eks selle vea saa parandada siis, kui kord lapselapsed tulevad.