/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/02/15/13631290t1ha1e9.jpg)
Ilus lumine talv on meil siin Saaremaal olnud viimastel aastatel pigem haruldus. Seda enam on meil põhjust rõõmustada tõelise talve üle, mis on kestnud juba ligi kuu aega. Suusarajad on rahvast täis ning kus vähegi küngas kõrgub, seal on küllaga liulaskjaid. Kuressaares vallikraavi jääl tunnevad uisutamisest rõõmu nii lapsed kui ka täiskasvanud. Nädalavahetusel meisterdasid suured ja väikesed lossihoovis lumelinna.
Millest ma aga aru ei saa, on see, et sugugi igas koolis või siis igas klassis ei veeda lapsed kehalise kasvatuse tundi õues. Mu oma laps kurdab, et kui õpetajalt küsida, millal tund lõpuks õues toimub, kostab õpetaja, et “küll me kunagi läheme ka”. Või siis teatab, et praegu on olulisem võimelda.
Olen kuulnud, et sama lugu on ka teistes klassides ja koolides: kõigil kehalise kasvatuse õpetajatel pole huvi lastega õue minna. Õpetajad, millal siis veel, kui mitte nüüd? Kas ootate, kuni lumi ära sulab?
Tõepoolest – igal perel pole raha, et kasvavatele lastele aina uusi uiske ja suusavarustust osta. Pealegi – polnud ju varasematel aastatel korralikku talvegi. Aga kelk või mõni muu vahend, millega liugu lasta, on ehk ikka kodus või mõnel tuttaval olemas! Ja kui pole, siis saab ju niisama õue minna, kasvõi kõndima. Või on õues tundi teha tõesti nii ületamatult raske? Õpetajad, see on ka teie teha, et lastest ei saaks toas passijaid.
Lapsevanem Kuressaarest