BRUNO PAO ⟩ Hirm haigestuda sunnib eakad koduseinte vahele
“Muretsen meie inimeste pärast. Arstid ja hooldajad on väsinud, haiglad ülerahvastatud. Vaktsineerimine aga edeneb väga aeglaselt,” ütleb ajaloolane Bruno Pao, 89-aastane kuressaarlane.
Eks ohtlike nakkushaiguste puhanguid ole olnud ka enne praegust nuhtlust koroonat.
1939. aastal, kui venelased Saaremaale baasidesse tulid, tõid nad massiliselt kaasa mitmeid nakkushaigusi, muu hulgas tüüfuse. Laste seas hakkasid levima leetrid ja sarlakid – varem neisse haigustesse nakatumist nii palju ei olnud. Mäletan, et kevadel, kui esimest klassi lõpetasin, olin ka mina üsna raskelt haige.
Kui sõda lõppes ja kõik hordid Eestist läbi käinud olid, levis samuti palju haigusi, ent algas ka massiline vaktsineerimine. Valjala ambulatooriumi juures ootasid inimesed lausa sabas, et oma süst kätte saada. Kevadel muru juba veidi rohetas, mehed istusid murul ja rääkisid oma sõjalugusid.
See oli raske aeg, levis difteeria ja pärast seda lastehalvatus.
Vaktsiini oodati järjekorras
Toona, erinevalt praegusest ajast, polnud mingit vaktsiinivastast meelsust. Keegi ei kahelnud vaktsineerimise vajalikkuses ega sõdinud selle vastu – vastupidi, vaktsineerimist oodati. Inimesed teadsid, et tänu vaktsiinile haigestumise oht neid enam ei ähvarda. Taudid likvideeriti tänu vaktsineerimistele üsna ruttu.
Pärast 7. klassi läksin õppima merekooli. Seal oli kõva kord ja distsipliin. Koolis tegutses oma arst, õpilased-õpetajad püsisid kõik terved. Seal kadus mul ka hirm, et võin mõne nakkushaiguse saada.
Hilisematel aastakümnetel jäi Saaremaa paljudest haigustest puutumata tänu piiritsooni staatusele – kuna liikumine oli piiratud, ei pääsenud inimesed mandrilt nakkusi sisse tooma. Praegu, 2021. aasta veebruaris on olukord sootuks teine – kuna inimesed saavad mandri ja saarte vahet vabalt liikuda, on Saaremaa Harjumaa ja Ida-Virumaa järel väikeste maakondade seas koroonasse nakatumise poolest esikohal. Samas kui näiteks Läänemaa oma üksikute haigestumisjuhtudega jääb viimaste hulka.
“Keegi ei kahelnud vaktsineerimise vajalikkuses ega sõdinud selle vastu – vastupidi, vaktsineerimist oodati. Inimesed teadsid, et tänu vaktsiinile haigestumise oht neid enam ei ähvarda.”
Mul on kahju, et igas maakonnas pole sellist pädevat epidemioloogi nagu Irja Lutsar. Niisugune spetsialist suudaks kohalikule omavalitsusele suureks abiks olla. Kuna praegu on võimu juures noored inimesed, kel puuduvad kogemused, kuidas rasketel aegadel hakkama saada, on neil keeruline seisukohta võtta ja õigeid otsuseid teha.
Kas ma ise pelgan koroonat? Loomulikult. Mida vanemaks me saame, seda kergemini nakkuse saada võime ja siis võib haigus olla juba letaalne.
Muretsen meie inimeste pärast. Arstid ja hooldajad on väsinud, haiglad on ülerahvastatud ja neid on raske desinfitseerida. Kui meil nakkusjuhtumeid samasuguse tempoga juurde tuleb, kas Kuressaare haigla suudab kõiki abivajajaid vastu võtta?
Kahjuks edeneb vaktsineerimine Eestis liiga aeglaselt. Saare maakonna eakaid pole vaktsineerima isegi veel hakatud. Olen mõelnud, mis otsuse teen siis, kui järjekord lõpuks minuni jõuab – kas lasen end vaktsineerida või mitte. Küllap otsustan selle põhjal, mis seisus mu tervis parasjagu on ja missugust nõu perearst mulle annab.
Kodus olgu kahe nädala varud
Koroonaohu tõttu on oma tervisest hoolivatel inimestel, iseäranis eakatel, paratamatult tulnud oma seniseid harjumusi muuta. Nii ka meil abikaasaga.
Näost näkku kokkusaamisi püüame vältida, eelistame oma jutud ära rääkida telefonitsi. Abikaasa suhtleb Tallinnas elavate lapselastega ka ekraani vahendusel.
Toidupoes käin nii harva kui võimalik ja sellistel kellaaegadel, mil kaupluses on vähe rahvast. Vahel toob meile toidukraami üks hea peretuttav. Lapselapsed on paar korda tellinud meile kulleriteenuse – sellest toidukraamist jätkus mitmeks nädalaks.
Praegusel ajal tuleb igaks juhuks valmis olla ka selleks, kui mingil põhjusel enam poodi ei pääse. Oleme hoolitsenud selle eest, et kahe nädala varud oleksid kodus alati olemas. Kui toitu jagub ja küttepuid samuti, siis me hätta ei jää.