/nginx/o/2020/09/20/13359637t1hcf74.jpg)
“Kas koolikius on tõesti üksnes see, mis toimub koolimaja seinte vahel?” küsib Saaremaa Noorte Tugila spetsialist Lii Vanem. “Kool ise on tänapäeval üsna turvaline koht. Kiusamine on kolinud sealt väljapoole – internetti, kaubanduskeskustesse, tänavale, korteripidudele.”
:format(webp)/nginx/o/2021/02/26/13653393t1h4ab1.jpg)
Kui õpilane kurdab õpetajale, et keegi koolikaaslastest on vägivaldne, kiusab ja ründab, aga teeb seda väljaspool kooli, siis paljud õpetajad leiavad, et mis see meisse puutub? See ei ole ju koolivägivald!
Kõigepealt tuleks defineerida, mis on vägivald. Praegu on väga populaarne väljend “ühiskondlik kokkulepe”. Leppigem siis kokku, mis on kiusamine ja koolikiusamine.
Kas vägivald on ainult see, kui keegi kedagi lööb või asju ära peidab? Palju räägime ka verbaalsest vägivallast. Minu meelest on vägivald aga ka see, kui kedagi sunnitakse temas hirmutunde tekitamiseks või mingite hüvede saamiseks sundija eest midagi tegema – näiteks poest šokolaadi varastama. Ka see on kiusamine.
Oled liiga kõhn või liiga paks, loll või liiga tark – kiusaja leiab kiusamiseks põhjuse alati.
Olen Tugilas käivatel noortel palunud nimetada üks sõber, kellele nad võivad alati kindlad olla. Ja nad on vastanud: “Selliseid sõpru ei ole olemas.”
Uskumatu, aga sõprust kui sellist pole vähemalt osa noorte jaoks olemas. Kui noored saadavad koos korda mingi lolluse, tehakse ühest patuoinas. Politseile ütluste andmiseks lepitakse omavahel kokku: “Ütleme, et tema tegi, teeme talle ära.” Ja teevadki. Kas see on kiusamine? Minu meelest küll.
Need, kes arvavad, et Saaremaal noorte seas äärmuslust, rassismi ja šovinismi ei eksisteeri, eksivad.
Seda on meil siin küll vähem, aga siiski.
Kui esimesed tumedama nahavärviga lapsed meie noortekeskusesse ilmusid, hakkas mingi seltskond neid lihtsalt asja ees, teist taga mõnitama. Kõlas koguni lause: “Kui on must, näita ust!” Kiusajate ninamees sai seepeale keelu ilma oma vanemata keskusesse tulla. Mispeale see poiss ähvardas, et tema isa tuleb ja laseb meid kõiki lahti, kes me noortekeskuses maksumaksja raha eest töötame.
Lugenud teoreetilist kirjandust noorte käitumise kohta – näiteks sellest, kuidas tekivad kambad – ja Tugilaga tegutsedes näen, kuidas teooria ja praktika sada protsenti kattuvad. Kui klassis või koolis keegi mingil põhjusel kõrvale tõrjutakse – näiteks ei jätku tõrjutu perel kallimate rõivaste ostmiseks raha –, siis need kõrvaletõrjutud moodustavad omaette kamba.
On terve hulk noori, kes käituvad nagu lindpriid. Kiusamine on nad viinud nii kaugele, et neil puudub siht, nad tunnevad end alaväärtuslikuna, ei õpi enam, kuuluvad kampadesse, tarbivad alkoholi ja narkootikume, tegelevad kuritegevusega. Sellistele tüdrukutele on pahatihti omane ebaterve seksuaalkäitumine. Nende noortekampade sees kehtivad kindlad reeglid.
Millest noorte jõhkrus, teisi alavääristav käitumine alguse saab? Kuigi ütlus “kõik algab kodust” kõlab klišeena, peab see ometi paika. Kui vanemad riietavad oma lapse juba pisikese beebina brändirõivastesse, kuna muu pole lapsele piisavalt hea, nimetavad teisi lapsevanemaid, õpetajaid ja arste lollideks, miks see laps siis teistsuguseks kasvama peaks? Oma väärtushinnangud antakse ju lastele edasi.
Kuidas kiusamise vastu võidelda? Lastele tuleb selgitada, et neil on mitte üksnes õigused, vaid ka kohustused. Ja kiusamist ennast tuleb meil kõigil märgata. Seda ei tohi maha vaikida, sellest peab rääkima, selle probleemiga tegelema. Sest kui kiusamisele mitte tähelepanu pöörata, võib see kiusatava jaoks lõppeda väga kurvalt.