Esiteks on seal võimalik kala püüda ja teiseks paikneb, liigub ja toitub kala seal. Just seetõttu on laevad seal aastakümneid püüdnud, sinna piirkondadesse on ehitatud sadamad jne. Kui püügialasid nihutada, pikeneks ka sõit kalapüügipiirkonda ja tagasi, mis tähendaks suuremat aja- ja kütusekulu. See omakorda tähendab suuremat majanduslikku kulu ning negatiivset mõju kala kvaliteedile. Seda eriti sügisel ja kevadel, kuna püütud kala töötlemisse viimiseks kulub rohkem aega. Püügialade nihkumisel saavad senisest suuremaks probleemiks ka tormid – teatud tormistel kuudel on püügipäevi niigi väga vähe ning kaugele kala otsima minna ei ole võimalik.
Vaja on teadlaste hinnangut
Rahandusministeerium küsis Eesti kalurite liidult, kas ja millistel tingimustel oleksime valmis tuulikute vahel traalima ja millised võiksid olla minimaalsed vahekaugused tuulikute/pargialade vahel, mis tagaksid turvalise traalpüügi. Need ei ole siiski sellised küsimused, millele mõni sektori esindaja või traallaeva kapten vastata saaks. Lihtsalt kellegi parimast arvamisest siinkohal kindlasti ei piisa. Sellise otsuse tegemine vajaks põhjalikumat analüüsi ja teaduslikku vaadet.
Meie teada on enamikes maailma tuuleparkides kalapüük, vähemalt suuremahuline traalpüük keelatud. Traalpüük pole lubatud ka Läänemeres paiknevates tuuleparkides, näiteks Saksamaa ja Taani rannikul.
Samuti on püük keelatud kaablikoridorides. Ka Eesti laevade kasutatavad pelaagilised traalnoodad käivad vastu põhja – mitte kogu aeg, aga seda tuleb ette, kui püütakse väga põhja ligidalt. Igal juhul tuleb kõik kaablid väljaspool tuuleparki panna merepõhja, süvendatult vähemalt 0,6 meetri sügavusele maa sisse, et tagada traallaevade ohutu navigeerimine.
Tuulikute vahel traalida pole kindlasti ohutu ka suurema tuulega. Samuti peab arvestama põhjas asuvate võimalike takistustega, näiteks kividega, mis liikumise merel keerulisemaks teevad.