/nginx/o/2021/06/21/13866579t1h726f.jpg)
“Kuidas mõjutaksid Eesti mereala planeering ja tuuleenergeetika arendamiseks kavandatavad alad traalpüüki? Väiksemaks jäänud püügialadel kahaneksid ka laevade väljapüügid, avaldades omakorda negatiivset mõju majandusele,” kirjutab Eesti kalurite liidu juhatuse liige Mart Undrest.
Rahandusministeerium küsis Eesti kalurite liidu seisukohta, milline on meie hinnangul tuuleenergeetika arendustega kaasnev võimalik majanduslik mõju traalpüügi sektorile.
Ruhnust põhja poole jääv tuuleenergeetika ala on oma suuruse ja asukoha poolest ülimalt problemaatiline. Juba praegu on Pärnu maakonna planeeringuga potentsiaalseks tuulepargi alaks määratud ligi 630 km² Liivi lahe territooriumist, Läti planeeringuga on kavas määrata veel ligi 180 km². Kui sellele lisada veel Ruhnust põhja jääv, ligi 475 km² suurune tuulepargi ala, moodustab see tohutu osa Liivi lahe kogupindalast – kolme tuuleenergeetika ala peale kokku ligi 1285 km².
Juba praegu on kogu Liivi lahe kalapüügitegevust oluliselt piiratud. Traalpüügil ei tohi traalnooda vertikaalne ava olla üle 12 m. Põhjatraalnoodaga püüda on Liivi lahes keelatud aastaringi. Samuti ei tohi seal kala püüda laevaga, mille mootori võimsus on suurem kui 221 kW. Tähtajaliselt on traalnoodaga kalapüük Liivi lahes Eesti territoriaal- ja sisemeres keelatud 23. aprillist 22. maini.
Kudemiseelsete räimekoondiste kaitseks mõeldud püügikeeld on oluline mitte ainult Liivi lahe räime ehk laheräime, vaid ka Liivi lahte kudema saabuvate avamereräime koondiste kaitseks, kelle varud on pikka aega olnud madalseisus ja näitavad taastumist alles paaril viimasel aastal.
Kõik need meetmed on mõeldud selleks, et kaitsta Liivi lahe ökosüsteemi, kuid ka merekeskkonda ja sealset veeala üldisemalt. Nüüd, kui riik lubab planeeringuga paigutada Liivi lahte sajad tuulikud, tekib küsimus, miks on kaluritele seni kehtinud nii karmid piirangud, mis on paika pandud teaduslike soovituste alusel.
Liivi lahele kehtestatakse eraldi püügivõimalus – seda kvooti ei saa püüda kusagil mujal kui ainult Liivi lahes. Kui jätta välja madalamad kui 20 meetri sügavused alad ning Läti territoriaalveed, kus Eesti laevad püüda ei tohi, siis on püügialad üpris piiratud.
Kui nüüd jäävad tohutud alad tuuleparkide jaoks ja traalpüük seal keelatakse, koonduvad kõik laevad palju väiksemale alale. Sedagi ala võib oluliselt vähendada talvine jääkate – nagu juhtus tänavuselgi talvel.
“Lihtsalt kellegi parimast arvamisest kindlasti ei piisa, otsuse tegemine vajaks põhjalikumat analüüsi ja teaduslikku vaadet.”
Laevade väljapüügid väikesel alal jäävad seega väiksemaks kui seni, avaldades omakorda negatiivset mõju ettevõtete kasumlikkusele ja läbi selle jätkusuutlikkusele.
Arvestades juba eespool kirjutatut ning seda, et Ruhnust põhja poole jääv tuule-
energeetika ala kattub traalpüügialadega 92% ulatuses, on meie ettepanek Ruhnust põhja poole jäävatel aladel tuuleenergeetika tühistada.
Soovime, et mereala planeeringust jääks välja ligi 230 km² suurune osa tuuleenergeetika alast, mis asub Sõrve säärest 6 meremiili kaugusel lääne suunas. See on ala, kus sügisel püütakse kilu ja kevadel räime ning mille kaudu toimub ka räime liikumine Liivi lahte ja Liivi lahest välja.
Ministeerium küsis meilt seisukohta, kas traalpüügi alade nihkumine väljapoole tuuleenergeetika arendamiseks mõeldud alasid on võimalik. Paraku ei ole. Kala püütakse just nendes piirkondades, kuna seal on ajaloolised püügirajoonid.
Esiteks on seal võimalik kala püüda ja teiseks paikneb, liigub ja toitub kala seal. Just seetõttu on laevad seal aastakümneid püüdnud, sinna piirkondadesse on ehitatud sadamad jne. Kui püügialasid nihutada, pikeneks ka sõit kalapüügipiirkonda ja tagasi, mis tähendaks suuremat aja- ja kütusekulu. See omakorda tähendab suuremat majanduslikku kulu ning negatiivset mõju kala kvaliteedile. Seda eriti sügisel ja kevadel, kuna püütud kala töötlemisse viimiseks kulub rohkem aega. Püügialade nihkumisel saavad senisest suuremaks probleemiks ka tormid – teatud tormistel kuudel on püügipäevi niigi väga vähe ning kaugele kala otsima minna ei ole võimalik.
Rahandusministeerium küsis Eesti kalurite liidult, kas ja millistel tingimustel oleksime valmis tuulikute vahel traalima ja millised võiksid olla minimaalsed vahekaugused tuulikute/pargialade vahel, mis tagaksid turvalise traalpüügi. Need ei ole siiski sellised küsimused, millele mõni sektori esindaja või traallaeva kapten vastata saaks. Lihtsalt kellegi parimast arvamisest siinkohal kindlasti ei piisa. Sellise otsuse tegemine vajaks põhjalikumat analüüsi ja teaduslikku vaadet.
Meie teada on enamikes maailma tuuleparkides kalapüük, vähemalt suuremahuline traalpüük keelatud. Traalpüük pole lubatud ka Läänemeres paiknevates tuuleparkides, näiteks Saksamaa ja Taani rannikul.
Samuti on püük keelatud kaablikoridorides. Ka Eesti laevade kasutatavad pelaagilised traalnoodad käivad vastu põhja – mitte kogu aeg, aga seda tuleb ette, kui püütakse väga põhja ligidalt. Igal juhul tuleb kõik kaablid väljaspool tuuleparki panna merepõhja, süvendatult vähemalt 0,6 meetri sügavusele maa sisse, et tagada traallaevade ohutu navigeerimine.
Tuulikute vahel traalida pole kindlasti ohutu ka suurema tuulega. Samuti peab arvestama põhjas asuvate võimalike takistustega, näiteks kividega, mis liikumise merel keerulisemaks teevad.