JAANIS PRII ⟩ Laevaehitajad. Insenerimõtte sümbolist

Jaanis Prii Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Kui me peaksime otsima inseneriteadustele pika traditsiooniga tähenduslikku sümbolit, siis oleks selle kandidaat kindlasti laevaehitus, milles saavad kokku inseneriteadmised, insenerioskused ja insenerikunst,” kirjutab kuressaarlane Jaanis Prii ajakirjas Inseneeria*.

Piibelgi räägib laevaehitaja Noast ja tema laevast. Laevaga sõitsid igaviku kuningriiki nii vaaraod kui ka viikingid. Odüsseusest alates toimuvad paeluvate jutustuste sündmused laevadel ja Kalevipoegki meisterdas endale Lennuki-nimelise laeva. Ka kinokunstis on laeval oma kindel roll: Titanicu hukkumine ei jäta kedagi külmaks.

Me ehitame allveelaevu, õhulaevu ja kosmoselaevu ning ärgu keegi väitku, et need viimased ei ole ka kaasaja inseneriteaduse tippsaavutused. Lisaks räägime me laevaehituskunstist. Kunstist mitte ainult tehnika mõttes, vaid ka esteetilises mõttes. Inseneri joonlauad ja tema lekaal on vorminud laeva voolujoonelisuse, mida kadestab iga sportlane, ja graatsia, mida ihkaks nii mõnigi neidis. On ju laev lõppude lõpuks siiski naisterahvas, she (ingl k naissoost tema).  Nii et insenerimõtte sümboliks võiks laev olla küll. Seepärast leiab ta ka siin loos oma kindla koha.

Kõigepealt oli uudishimu

Inimloomus on oma sügavuses mõõtmatu, sest selle loodimisel saab sama palju erinevaid tulemusi, kui palju on mõõdetavaid ja mõõtjaid. Mõningane üldistamine on siiski vajalik ja paratamatu, mõistmaks, kust tuleme, kuhu läheme ja kuidas kestame.

Inimene on ratsionaalse mõtlemise ja kaalutluse ning sügava hingeelu kõrval peamiselt homo sentience, tunnetav inimene. Tunnetusvajadus motiveerib meid kõige enam ja mõjutab sedasi meie käitumist. 

Uusaja ust ei ole keegi jalaga lahti löönud. Õigupoolest ei ole uks siin üldse paslik võrdlus, sest tegu on pigem päikesetõusuga: esmalt toob kerge aovalgus esile maailma, maastiku ja asjade piirjooned, seejärel ilmub silmapiirile punetav päikeseketas ja mõistame, et uus päev on alanud. Maailm alles ärkas hämaras toas, kus kardinad olid veel ette tõmmatud. Enamik magajaid ei teadnud, et on alanud inimmõistuse võidukäik seni hirmutava ja mõistatusliku looduse üle. Isiksuse vabanemine seni kokkulepitud kammitsatest oli vaid aimatav. Ettevõtlikud ärimehed ja insenerid olid tegelikult need, kes jõudsid iga majani ja tõmbasid kardinad eest.

“Laevaehitajal ei tohi kunagi kaduda silmist suur pilt.” 

Ilmselt elame me praegugi samasugusel loodust uurival, aga ka anastaval valgustusajastul. Iseasi, palju oleme valgustunud.

I maailmasõda lõi mõra inimese eneseusku. Siit sai alguse hirm, et ülesehituse kõrval võime end ka hävitada. Senine positivism vahetus eksistentsialismiga. Sõdadele järgnenud massimeedia ja reklaami (info) võidukäik õhutas tarbimisühiskonda ja tööga esmaste vajaduste rahuldamise asemel hakkasime neid vajadusi ise välja mõtlema.

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud, selleks on ka sõltuvus erinevatest energiakandjatest. Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks. See doping on  praeguse aja suurte hädade juur: alates plastikureostusest – plastikut toodetakse ju naftast – kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda tervist kahjustav elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad, mida lugeja ise väga hästi teab.

Planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine. Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Mõistus, käsi ja süda

Pankur planeet Maa istus vaikselt oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasele inimpõlvele.

Kui seada esmatähtsaks planeedi jätkusuutlikkuse säilitamine, siis ei piisa ainult ratsionaalsest mõistusest, mängu tuleb tuua inimloomusega arvestamine. 

Siingi on paslik võrrelda planeeti laevaga. Alus, mis on tugev ja tormidele vastupidav, võib tulla nii raske, et vajub iseenese raskuses põhja. Mitte iga keskkonda säästev tehnoloogiline lahendus ei pruugi tuua oodatud kasu. Tugevust ja kaalu tuleb vaagida, et näiv säästlikkus ei oleks peidetud selle saavutamiseks vajaliku suurema keskkonna jalajälje sisse. Selles osas tuleb olla karm ja aus.

Laevaehitajal ei tohi kunagi kaduda silmist suur pilt. Näiteks kui otsesest inimkonna energiakulust 16,2% moodustab maanteetransport ja vaid 1,9% lennundus ning 1,7% meretransport ning raudtee osaks jääb 0,4%, siis on erinevast säästust saadava kasu ja emotsionaalse kaotuse vahekorda tark kaalule panna. Ikka selleks, et kaine kaalutluse eesmärk ei jääks reisija emotsioonide kännu taha.

Tudengid, tulevased insenerid ja teadlased peavad uue päeva koidul looma protokolli, mis ühendab masina, pärismaailma ja inimese sellisel määral, et meie maailmalaev oleks ikka päris laev, mitte parv või pargas.

Mõistusele ja käele on vaja ehk lisada kolmas tööriist – süda –, et meie kõigi isiklik mõõde oleks puudutatud ja oleksime ühes paadis. Oma erialaoskuste kõrval, kus me keskendume sageli väga sügavuti detailidele, peame tänapäevases tehnoloogiaülikoolis tegelema ka märgatavalt rohkem inseneri- ja ökofilosoofiaga ning siduma seda inimtaju küsimustega.

*Jaanis Prii on Tallinna tehnikaülikooli Kuressaare linnaku juhatuse liige ja Saaremaa muuseumi nõukogu esimees. Ta on olnud tehnikaülikooli väikelaevaehituse õppekava programmijuht ja väikelaevaehituse kompetentsikeskuse juhataja.

Täies mahus lugu ilmus ajakirja Inseneeria märtsikuu numbris.