:format(webp)/nginx/o/2020/02/21/12958846t1ha645.jpg)
“Kevadine kerge ehmatus ei suutnud eelmisele ega praegusele valitsusele, rääkimata ametnike armeest, selgeks teha, et kriisis peavad hakkama tööle teistsugused juhtimismehhanismid ja kehtima sõjaväeline käsuliin,” kirjutab kevadise eriolukorra ajal Saaremaa valla kriisistaabis vabatahtlike tööd koordineerinud Aare Rüütel. “Muidu antakse ära kõik, mis oli võidetud.”
Nädala pärast saab aasta, kui ma Saaremaale kriisistaapi sõitsin. Enne kui Virtsu sadamas pileti ostsin, võttis politseinik mu ID-kaardi oma kätte ja toksis midagi arvutis. Siis küsis, kas ma tean, et saared on suletud, ja ütles, et kui ma nüüd üle väina lähen, siis tagasi ei saa – mingit edasi-tagasi sõitmist ei ole. Olukord oli konkreetne, selge ja arusaadav. Saaremaal alanud nakkuskolle ei tohtinud laieneda mandrimaale ja Toompeal otsustati kiiresti – saartega piir kinni!
Mullu detsembris avaldas Suurbritannia, et riigis on avastatud uus nakkuskolle, mida iseloomustab kordi nakkavam viirusetüvi. Suurbritanniast kajav ohuteade ei pane aga valitsust, kes kevadel saared ruttu lukku pani, seekord Eesti piiriga midagi ette võtma.
Minister Tanel Kiik ütles ETV saates “Esimene stuudio”, et vaktsineerimiskutsete riigiportaali meiliaadressidele saatmine oli pilootprojekt. Selliseid pilootprojekte oli ametnikel aega harjutada terve suvi ja sügis, testida, kuidas elanikkond e-kirju kätte saab, ja paluda vastata. Suvel ametnikud aga puhkasid ja sügisel on tegeletud ilmselt igasuguste muude asjadega.
“Tulge kõik, viirus ja tüved, reisige inimesed ja käige sisse-välja! Meie paneme seekord ehitus- ja aianduspoed lukku.”
Kuulan seda teisipäeval alanud lukkupanemise juttu ja olen sügavalt mõtlik. Tunnen, et see, mis ma endast kevadel Eestile andsin, oleks nagu kõik olnud asjata. Tulge kõik, viirus ja tüved, reisige inimesed ja käige sisse-välja! Meie paneme seekord ehitus- ja aianduspoed lukku. Ja vaadake, et te lapsi lasteaeda ei too, aga tööl käige edasi, sest kümnendal kuupäeval makske korralikult oma maksud riigile, et ametnikud ja valitsus saaksid muretsemata oma palga kenasti õigel ajal kätte.
See kõik paistabki ühe suure pilootprojektina. Kahjuks.
Kevadine kerge ehmatus, nagu tänases olukorras võib nentida, ei suutnud eelmisele ega praegusele valitsusele, rääkimata erinevalt ettevõtjatest stabiilselt muredevaba elu elavast ametnike armeest, selgeks teha, et kriisis peavad hakkama tööle teistsugused juhtimismehhanismid ja kehtima sõjaväeline käsuliin. Muidu antakse ära kõik, mis oli võidetud. Ja siis võideldakse mingi aeg veel paatosest ning armastusest isamaa ja inimeste vastu, nagu täna võitleb vapralt meditsiinipersonal. Kuid nii, nagu igal võitlusel on algus, on sel ühel hetkel ka ots.
Kui inimene ei ole nõus hakkama meditsiiniäri katsejäneseks või osalema loogikavastases ehk lihtsas keeles öeldes lauslollis pilootprojektis nimega Eesti kriisilahendus, siis mis valikud inimesel on? See teeb mind sügavalt mõtlikuks. See paneb südame valutama. Kui inimene ise on olnud tubli ja andnud endast parima, nagu ta oskas, siis miks ei saa ta rõõmustada?
Keegi oleks justkui jälle, nagu tookord märtsis Virtsu sadamas, mu ID-kaardi oma kätte võtnud ja küsiks, kas ma osalen selles pilootprojekti mängus. Piirid on seekord lahti ja edasi-tagasi sõita saab. Mulle aga tundub, et nii ei saa... Ja et minu Eestist ei saa käputäie valitsejate pilootprojekti.