/nginx/o/2021/03/12/13676303t1h3742.jpg)
“14. märtsil tähistatakse mitut hariduse ja haritusega seotud päeva, nagu emakeelepäev, π-päev (3,14) ja rahvusvaheline matemaatikapäev. Miks on kaunis teadus matemaatika ning selle esindajad nagu teisel pool rindejoont ühiskonnaga?” kirjutab saarlane Paavo Kuuseok, Tallinna tehnikaülikooli matemaatika ja rahanduse lektor.
Miks rääkida matemaatikapäevast? Ei ole vaja valida aasta valemit, aasta võistlust, õpetajat või õppejõudu. Samuti puudub vajadus täiendada ainevõistluste nimekirja. Kutsun hoopis mõtlema matemaatikale kui meie igapäevasele teekaaslasele, nagu on seda emakeel, tehnikasaavutused, teadmised ühiskonnast ja loodusseadustest. Mõtleme sellele, et miks on see kaunis ja paljudele teistele oma saavutusi lahkelt jagav teadus ning selle esindajad nagu teisel pool rindejoont ühiskonnaga. Toon paar näidet.
Kõige sagedamini kuuleme praegu matemaatikast koroonaga seotud uudistest. Värske akadeemik statistikaprofessor Krista Fischer aitab ennustada olukorda riigis statistiliste mudelite abil ega ole seni eksinud. Miks siis need, kes peaksid otsuseid langetama, ei usu prognoose? Aasta tagasi oldi üldse väga pahased, et miks on teadusnõukojas statistik, keda vaikimisi peetakse eluvõõraks, päriselust suurt mitte midagi teadvaks inimeseks. Ometi on statistika vägagi eluline matemaatika haru.
Lugupeetud teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kes oma doktoritöö kaitses matemaatikuna lainetest, ennustas Pärnu üleujutusi jaanuaritormis oluliselt täpsemalt, kui seda tegi riigi ilmateenistus, ja jällegi ei usutud spetsialisti.
Igapäevaelus on lähim side matemaatikaga koolis käivate laste kaudu. Siin on rindejoon õpilaste ja pigem nende vanemate ja õpetajate ning muude kooli asjapulkade vahel. Ühelt poolt osa vanemate arusaam, et kui temal oli koolis matemaatika raske ja õpetajaga ei klappinud, siis tuleb seda sisendada ka lapsele ja kodus ta juba eos “üles keerata”. Teiselt poolt üritab osa õpetajaid maksku mis maksab oma arusaamist peale suruda. Õpetaja on siin nõrgemal positsioonil, sest tema karjäär kestab kauem kui lapse koolitee, inimene kulub ning tekib läbipõlemise oht. Siin on kerge kaotada silmist tegelik kooliskäimise mõte, milleks on noore inimese arenemine. Õnneks käib see siiski vaid osade kohta ning enamik õpetajaid ja õpilasi on ühel meelel.
“Kutsun üles koostööle õppijate ja õpetajate vahel. Ärgem kaotagem tegelikku sihti silmist, sest “väike rahvas ei saa endale lubada olla loll”.”
Toon mõned näited oma praktikast müütidega võitlemisel.
Esimesed kaks kivi lähevad haridusasutuste oma kapsaaeda. Kui mind paar aastat tagasi Tallinna tehnikaülikooli aasta õppejõuks valiti, sain kutse osaleda TTÜ arenguseminaril Vihulas ja seal oma tööst lühike ettekanne teha. Minu peamine mõte oli see, et tehnikaülikool kui asjalikke inimesi koolitav kool ei peaks levitama müüti, et kõik, kes saavad aru matemaatikast, füüsikast või keemiast või oskavad programmeerida, ei ole ilmtingimata opakad elik muidu keerulised natuurid.
Tunnen paljusid kolleege erinevatest ülikoolidest ja üldhariduskoolidest. Enamasti on nad väga toredad inimesed ega eristu teistest millegi poolest. Seda nii Eestis kui ka mujal. Positiivse näitena võib tuua uue Delfis avatud videoõpsi, kus õpetavad tavalised inimesed.
Teine kogemus oli ühe tudengiga, kelle esimest kirjalikku tööd lugedes tekkis lootusetuse tunne. Samas tekkis ka sportlik huvi, kus see mõtlemise klapp sulgub. Pühendasin talle siis personaalselt aega ja lõpuks tegi ta oma eksamid/arvestused ausalt ära. Viimasel kohtumisel ütles noor daam oma kogemuste kohta järgmist: “Põhikoolis pandi mulle kolm ära, et must lahti saada, keskkoolis tehti sama tingimusel, et ma riigieksamit ei vali (oli kunagi selline võimalus). Nüüd ma sain esimest korda aru, mida matemaatikas üldse tehakse.” Ma ei mäleta, mis maakonnast ta oli, aga kas tuleb tuttav ette? See oli lihtsalt üks eksperiment ja loomulikult mitte jätkusuutlik kõigi nõrkade õpilaste suhtes.
Kolmas tähelepanek puudutab ühiskonda ennast. Kui jutt läheb sellele, et koolis esinevad raskused, siis esimesena tuuakse nende seas välja kindlasti matemaatika. Veelgi hullem: kui jutt läheb tuupimisele, on jällegi esimene matemaatika. Kui seda teevad tunnustatud tegelased alates Evelin Võigemastist ja lõpetades “Mehed ei nuta” trioga, on selge, et reaalainetele see kasuks ei tule ja see võitluse tulemus on ette otsustatud. Olgu siinkohal öeldud, et matemaatikas on siiski olulisim aru saada ja osata rakendada ning seoseid luua.
Mida siis teha? Teen ettepaneku astuda mõlemalt poolt samm tagasi. Kui vaja, tunnistada oma vigu. Kes on lugenud mingeidki kommentaare netis, teab, et kui üks pool väljendab ennast reljeefselt, ei saa ka teine pool alla jääda ning olukord eskaleerub. Sama on ka selles vägikaikaveos. Seega kutsun üles koostööle õppijate ja õpetajate vahel. Ärgem kaotagem tegelikku sihti silmist, sest “väike rahvas ei saa endale lubada olla loll”. Nii ütles Albert Uustulndi “Tuulte tallermaas” Kuressaare merekooli liivlasest direktor kapten Gulbis ja temaga tuleb nõustuda.
Soovin kõigile matemaatika ja meie kauni emakeele ehk läbi aastakümnete kahe põhiaine õpetajatele hingejõudu!