:format(webp)/nginx/o/2020/08/03/13251164t1ha293.jpg)
“Tänase suletud elu valguses kannavad meie õpilaste vaimset tervist meie huvihariduse eestvedajad,” kirjutab Marit Tarkin, 15. märtsil teoks saanud huvihariduskonverentsi tähelepanelik refereerija.
MARIT TARKIN ⟩ Kui elu surub nurka, tuleb lihtsalt vastu suruda
Pealkirjas kasutatud sõnadega iseloomustas VI huvihariduskonverentsi käivitusmootorit ettevõtmise projektijuht Kristi Hints. Ja tõepoolest, konverentsil räägitu pakkus hulgaliselt mõtteainet ja andis energiat edasi liikuda ja nurgast keskpõrandale kokku tulla.
Esimene omanäoline virtuaalne huvihariduse eestvedajate kokkusaamine saarlaste eestvõttel oli stiilne tervik. Humoorikad tabavad filmiklipid, esinejate lai ampluaa ja visuaalselt nauditav interjöör tõid haridus- ja kultuurirahva kokku ja tekitasid mõnusa sünergia.
Konverentsi teemade valguses jäi kõlama Pärnu huvikooli juhi Kaire Mertsini mõte, et huvihariduse õpetajad märkavad muret lapse silmist.
Konverentsi avaloengu pidas visuaalõppe ekspert Kati Orav. Tegelikult saaks kõik järgnevad ettekanded ideaalselt mahutada tema joonistatud suure pildi sisse. Kust me stardime ja kuhu jõuda tahame, mida me selleks teeme? Mis on meie jõuallikas, mis juhtus eile ja kes olen täna? Olen parem unistaja ja eesmärgistaja, kui joonistan oma plaanid lahti. Lihtsuses peitub võlu. Meeles tasub hoida Kati öeldud mõtet, et informatsioon ilma emotsioonita on ümmargune null.
Hunnik klotse või valmis maja
Tallinna Ülikooli õppejõud Ilona-Evelyn Rannala mõtiskles õppimise üle: kuidas on hea õppida ja mis tingimused peavad olema, et õppimine oleks põnev, tekitaks õppijas terviku tunnetuse nagu pusle kokkupanek. Oluline on õppija hääl, tähtis on õppijat kuulata: mida noored ootavad, mis on nende mõtted, millest puudust tunnevad. Noored ootavad rohkem praktilist õpet, nad tahavad teha koostööd, olla õppimisprotsessis võrdsed osalised.
Õhku jäi küsimus, miks siiani ikkagi eristame formaalset ja mitteformaalset õpet, kui see kõik tegelikult on meie laste arendamine ja parimal viisil õppimine.
Arvutimäng saab olla loov ja hariv – seda tõestas oma ettekandega mängulooja Ott Madis Ozolit. Oluline on disainmõtlemise protsess, mille käigus mängu looja peab sõnastama oma idee, kuhu liikuda. Mängu loomisel on oluline meeskonnatöö, et mängijale lahendamiseks mõeldud probleemid oleksid haaravad ja pakuksid väljakutseid. Preemiaks on hea mäng, mida esialgu katsetad ja testid ise ning siis lased mängu oma elu elama.
Kas parem on hunnik legoklotse või valmis mängumaja? Sellise küsimusega astus auditooriumi ette haridusvisionäär Märt Aro. Tema hinnangul oleks hunnik klotse mõistlikum variant – neist saaks teha soovidele ja vajadustele vastava maja ning teha jooksvalt muudatusi, kui tarvis. Tehes n-ö unistuste maja, mille ehitamine võtab pikalt aega, võib juhtuda, et valmides on see juba ajale jalgu jäänud.
“Noored ootavad rohkem praktilist õpet, nad tahavad teha koostööd, olla õppimisprotsessis võrdsed osalised.”
Sama lugu on haridusinnovatsiooniga – seda ei saa valmis teha, vaid sellega tuleb pidevalt tegeleda, muutustega maailmas ja ühiskonnas kaasas käia ning leiutada aina uusi lahendusi. Aro huviharidustöötajate küsitlusest selgus, et igapäevaselt kasutavad nad oma töös üle 80 erineva rakenduse.
Mihkel Raud rääkis, kuidas ta unistas juba 10-aastaselt tätoveeringust, aga kahtles enne selle unistuse teoks tegemist kaua. Ühel hetkel sai ta aga hirmust teiste arvamuse ees üle.
“Hirm on meie endi sees,” arvas Raud. “Mida võivad teised meist arvata, on sedavõrd painav küsimus, et inimene jätab enda soovid ja unistused täitmata.”
Kuidas saavutada see, et teiste inimese kriitika endast mööda juhtida – sel teemal andis Raud mitu head retsepti. Mõned tsitaadid, mida Mihkel Raud loengus kasutas ja kuulajatele soovitas: “Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem muretsema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad.” (David Foster Wallace)
“Enesekeskne mõtlemine võib viia paranoiani, mis väljendub veendumuses, et teised mõtlevad ja räägivad sinust isegi siis, kui nad tegelikult ei mõtle ega räägi.” (Nicholas Epley)
Raud soovitas mitte elada oma mõtete pantvangis.
Aastapikkune sõit kiirteel
Priit Parro tutvustas Infohundi platvormi ja kutsus kõiki liituma, et kaardistada üle Eesti, millised on ootused ja vajadused. Kõik noored, kes endale rakenduse teevad, saavad valida meelepärased huvid, näiteks loodus, muusika, kultuur, tervis jne. Rakendus võimaldab koguda statistikat nii noorel endal kui ka noorsootöötajal. Eesmärk on kaasata 13–26-aastased noored üle Eesti.
Paneeldiskussioonis arutlesid Kaupo Saar, Kadri Rõõm ja Kaire Mertsin huvihariduse andmise võimalikkuse üle kriisiajal. Arutelus kõlas tõdemus, et vahetu kontakti puudumine viis esimese koroonalaine ajal märkimisväärse hulga lapsi huviharidusest ära. Kuna huvihariduses on rohkem praktilist õpet, oli üleminek distantsõppele keeruline. Riigi abi toetuste näol oli ääretult oluline, näiteks said lapsed pillid koju.
Uue viiruselaine ajal saavad lapsed ekraani taga hakkama. Olgu või läbi ekraani, aga noored tahavad kokku saada. Paraku väsitavad internetitunnid õpetajat rohkem.
Uus väljakutse on see, kuidas last ekraani taga aidata, kui on läbipõlemise oht. Huviõpetaja ju märkab sageli lapse silmadest, kui on mingi mure. Treeneri koormus suhtlemisel lastevanematega on veelgi tõusnud. Sageli tuleb suhelda ka nädalavahetustel. Kadri Rõõm ja Kaupo Saar kiitsid lastevanemate operatiivsust ja mõistvust, nemadki pidid muutustele kiiresti reageerima.
Kui selgub, et perel huvihariduseks raha napib, on erinevaid lahendusi. Õppemakse on vähendatud, kui tunde on saanud teha vähem. Vajadusel saab õppetasu maksmisel soodustusi teha. Rahaline abi on perede jaoks väga oluline, näiteks instrumentide soetamisel, et lastel oleks võimalik kodus õppida.
Konverentsi suurepärased moderaatorid Triino Lest ja Mikk Saarela võtsid päeva jooksul räägitu kokku. “Äärmiselt mõnusad lõunatuuled puhuvad,” leidis Triino. Ja küsimus “miks üldse?” on saanud kuhjaga vastuseid.
Ilma kultuurita ei saa. Teie, konverentsil osalenud, olete maa sool, teie õlul on praegu rohkem kui Tammsaare “Tõe ja õiguse” noorel Indrekul, kes oma isa Andrest kukil kandis.
Austet lektorid, aitäh, et energiat ja usku jagasite! Kohtumiseni taas aastal 2022, loodetavasti siis juba päris ruumis, päriselt Saaremaal!