/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
Ilmad lähevad nüüd loodetavasti järjest kevadisemaks, aga peaminister Kaja Kallas ütleb, et suve ei tule, kui me, Eesti inimesed normaalselt ja vastutustundlikult ei käitu. Ta ütleb seda internetis, sotsiaalmeedias. Me soovime talle sealsamas head paranemist. Peaminister on noorepoolne inimene, organism saab koroonast jagu. Aga on haigusi, millest paraneda on keeruline.
Teisel koroonakevadel võtab võimust veebiparanoia ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest jagu saada. Fakt on see, et me teeme koroonapiirangute tõttu veebis rohkem asju kui eales varem. Aga meie ettekujutus tegeliku elu ja virtuaalse ruumi vahekorrast on meis midagi sassi ajanud.
Sel nädalal on palju räägitud, et meid valitseb Facebooki-valitsus. See tähendab, et ministrid võtavad sotsiaalmeedias sõna ja ütlevad midagi (näiteks, et suve ei tule), ajakirjandus vahendab neid sõnu uudistes ja analüüsib kommentaarides- juhtkirjades. Ent siis korraga selgub, et see, mida me pidasime täidesaatva võimu esindaja ametlikuks seisukohaks, on hoopis ühe kodaniku seisukoht.
Kes siis õieti meiega räägib? Minister, tema erakond, mingi tagatuba, valitsus… või lihtsalt Kaja või Tanel või Jüri või Martin. Rollikonflikt, nendiksin. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane ütles Äripäeva raadios, et sügisest saadik juhivad meid valijad, õieti valijarühmad, mitte valitsus.
Barack Obama sai USA presidendiks suhteliselt vanaaegse 1.0 Blackberry-kampaaniaga, Donald Trump oli juba Twitteri president (nüüd tahab ta väidetavalt luua oma sotsiaalvõrgustiku, sest on mujalt välja visatud). Tuleb loota, et see on siiski lastehaigus, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda. Ehk ikka tekib mingi aja jooksul hea valitsemistava, et valitsemine ei oleks lakkamatu kampaania.
Vaatame seda veebihullust mõne teise nurga alt. Eestis, sel suureks e-riigiks räägitud maal sisestavad perearstid käsitsi Exceli tabelisse andmeid. Oot-oot, aga mida me sügisel tegime? Jajah, me vaidlesime, et millal tuleks korraldada abielureferendum ja võitlesime välismaalaste hordide vastu. Need olid kahtlemata riigi kõige pakilisemad probleemid, vaktsineerimise ettevalmistamine ja sellega seotud õiguslikud sammud või IT-lahendused mitte. Jah, olen sarkastiline.
Ühiskond on siiski tervik. Erasektor on löönud kõvasti lärmi selle üle, et avalik sektor on juhtimises ja digilahendustes hädine. Kohati õigustatult, aga tundub, et ka osa ettevõtjaid nautis suve ja sügist ning suurt ette ei mõelnud.
Minu kogemus on, et umbes iga viienda netis aetud asjaga tuleb pikemalt tegeleda kui lubatud klikid arvutis. Käisin näiteks mõni päev tagasi ühes suures aianduspoes kevadlilli ostmas. Veebis läks kõik justkui sujuvalt. Teoreetiliselt pidanuks komplekteeritud kauba kättesaamine võtma 20 sekundit. Läks aga 20 minutit, sest ehkki müüjaid askeldas drive-in alal sama palju kui järjekorras autosid, ei suudetud eelkomplekteeritud kaupu leida ja tellimustega kokku viia. Säh sulle e-äri!
Minu meelest ei peaks me tegelema süüdlaste otsimisega, aga meil pole põhjust ka uhkusest lõhki minna. Ja võim, nii poliitiline kui ka majanduslik, peaks suutma end laiemale seltskonnale selgeks teha, mitte nautima omaenese kõlakojas vastu kajavat häält.