“Kust tulevad arvud kokkukogutud jäätmete kohta? Mida kõike võib peita sõna “taaskasutus” alla, ringlusessevõtust põletamiseni? Ühelt poolt kõigi silme all, samas pilgule varjatult musta rätiku all toimub midagi,” kirjutab saarlasest riigikontrolör Janar Holm.
JANAR HOLM ⟩ MUSTkunst jäätmetega
Mida ja kui palju on täpselt ümber töödeldud, ei saa enam kunagi teada. Mida on täpselt ladestatud või põletatud, ei saa enam kunagi teada, vähemalt mitte mõistlike kuludega.
Jäätmemajandus ei pea olema arusaamatu ja müstiline. Saab lihtsamalt. Selgete reeglite kehtestamise ja mis kõige olulisem – reeglite jõustamisega. Jäätmevaldkonnas tähendab reeglite jõustamine eelkõige sisulisemat järelevalvet toimuva üle. Jäätmed on suur äri, ühelt poolt erinevate toetusskeemidega, teisalt kohustusega maksta saastetasusid. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid selles, et reeglite mittetäitjad suudavad oma tegevust korraldada odavamalt ning õiguskuulekad käitlejad ei ole selles olukorras konkurentsivõimelised. Paraku lahkub viimastega koos lootus, et väheneb jäätmetest tulenev keskkonnarisk, ja lootus, et jäätmeid võetakse ringlusesse maksimaalsel tasemel. Järelevalvega saab ära hoida, et jäätmeäri ei muutuks räpaseks äriks.
Puuduv järelevalve
Järelevalve puudumise tagajärjed karjuvad ehedalt silma ka tulemustest. Aastast 2014 seati jäätmekäitluseks ambitsioonikad eesmärgid. Kinnitati riigi jäätmekava, mis määras aastani 2020 pikaajalised jäätmekäitluse eesmärgid, tegevused ja ressursid. Paraku me paljusid seatud eesmärke ei saavutanud ning isegi liikumise suund oli vastupidine. Seda näiteks olmejäätmete prügilatesse ladestamise puhul.
Kõige vähem soovitud käitlusviis – prügilatesse ladestamine – on olmejäätmete puhul võrreldes 2014. aastaga kasvanud ligi kolm korda! Kui 2014. aastal ladestati prügilatesse 6,5% olmejäätmetest, siis 2019. aastal ladestati sinna juba 17,3%!
Regulatsioonide puudust meil pole. Jäätmeseaduses on juba 2007. aastast kirjas, et prügilatesse ei ole lubatud vastu võtta ega ladestada sortimata olmejäätmeid, sh segaolmejäätmeid. Auditi käigus selgus aga, et prügilate jäätmearuanded näitavad segaolmejäätmete ladestamist. Ilmnes, et keskkonnainspektsioon ei olnud kolme aasta jooksul kordagi kontrollinud biolagunevate jäätmete sisaldust ladestatavate jäätmete hulgas.
“Hõre järelevalve loob lihtsa võimaluse jäätmetega skeemitamiseks ja taaskasutuse nime all jäätmete ladestamiseks.”
Jäätmete ladestamisele kehtib saastetasu, mida prügilad ei pea maksma, kui nad taaskasutavad jäätmeid mitmesuguste prügila pidamiseks vajalike objektide ehitamiseks (nt prügila nõlvad, vahekihid, prügila teed ja platsid) või siis jäätmekütuse tootmiseks. Ehitamiseks peab prügila saama nõusoleku keskkonnaametilt. Prügilaid puudutavas aruandes leidsime, et keskkonnaameti kontrollitegevus ei hoia prügilates ära võimalikke jäätmete taaskasutuse kuritarvitusi ega vähenda pettuste riski. On märkimisväärne oht, et hõre järelevalve loob lihtsa võimaluse jäätmetega skeemitamiseks ja taaskasutuse nime all jäätmete ladestamiseks, mille eest jäetakse maksmata saastetasu.
Veame aga juurde!
Ehkki Eesti segaolmeprügi virnad on aastatega üha kõrgemaks kerkinud, lubab keskkonnaamet seda veel välisriikidest sisse vedada – Eesti impordib põletamiseks segaolmejäätmeid Soomest, Iirimaalt ja Suurbritanniast.
Veel 2015. ja 2016. aastal olid keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet ühel meelel: jäätmete sissevedu on põhjendatud vaid juhul, kui on leitud uusi võimalusi jäätmete taaskasutamiseks ning tekib vähem jäätmeid, mida tuleb põletada või ladestada. Viie aasta taguse ajaga võrreldes on ministeerium asunud vastupidisele seisukohale ja seda olukorras, kus tegelikult on Eestis jäätmete taaskasutamise võimsusi jäänud vähemaks: suletud on jäätmekütust tootnud AS-i Ragn-Sells jäätmete mehaanilis-bioloogilise töötlemise tehas ning suurim jäätmekütuse kasutaja Kunda tsemenditehas lõpetas jäätmekütuse kasutamise. Mis juhtus, miks seisukoht muutus?
Kontroll sisseveetavate jäätmete üle ei ole tõhus. Praegu puudub keskkonnaametil operatiivne juurdepääs jäätmete sisseveo andmetele. 2020. aastal Tallinna Sadamas korraldatud kontrollioperatsioonide käigus avastati mitmeid juhtumeid, kus sisseveetud jäätmete koostis ei vastanud deklareeritud jäätmeliigile. See näitab, et hookuspookus importprügiga ei ole haruldane.
Eesti on võtnud endale kohustuse võtta aastaks 2025 ringlusesse 55% olmejäätmeid. Eesmärgi täitmata jätmise korral võib Eestit oodata Euroopa Liidu prügitrahv. Praegu suudab Eesti võtta ringlusse 31% olmejäätmetest ning see jääb eesmärgist kaugele. Eriti kättesaamatuks muudab 2025. aasta eesmärgi täitmise see, et viimase ligi kümne aasta jooksul ei ole Eesti olmejäätmete ringlussevõtt paremaks muutunud.
Biojäätmetest suutis Eesti 2019. aastal ringlusesse võtta 11%. Maailma kogemus näitab aga, et eraldi on võimalik kokku koguda ja ringlusse suunata lausa 95% biojäätmetest. Kus võivad olla ringlussevõtu kitsaskohad? Olemasolevad ja ka kavandatavad võimsused biojäätmete ringlussevõtuks – näiteks kompostimiseks või biogaasi tootmiseks – ei ole piisavad. Sel juhul ei ole eraldi kogutud biojäätmetega midagi peale hakata. Vaatamata sellele, et riik on toetanud nii biojäätmete käitlemise tehase rajamist kui ka kodumajapidamistes kompostimist.
Probleemi teine pool on, et isegi kui suudetaks biojäätmetest toota rohkem tooteid, ei ole toodangule praegu piisavalt ostjaid. Seega peavad riik ja omavalitsused ise olema eeskujuks biojäätmetest toodetud toodangu kasutamisel ning soodustama sellega nõudluse tekkimist.
Valmidus kasvab
2025. aasta läheneb. Aega jääb väheks. Hea uudis on siiski see, et inimeste valmisolek jäätmeid sortida kasvab. Pall on seega riigi ja kohalike omavalitsuste käes.
Esimese sammuna tuleks olulisemad jäätmekäitlust iseloomustavad näitajad ehedalt ja lühidalt avalikustada ning neid pidevalt uuendada. Teise sammuna tuleb muuta jäätmete liikumine andmete abil nähtavaks. Eelkõige järelevalvajate enda jaoks. Vaja on sisukamat järelevalvet ja teadmist sellest, mis toimub. Loodetavasti ei tee me seda kõike ainult trahvihirmus.
Lühendatult Riigikontrolli blogist