“Aasta tagasi saadud kogemustest tehti pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam.”
Ma hindan kõrgelt kogu seda meeskonda, väljast- ja seestpoolt maja, kes minuga koos selles karussellis keerles, kõike seda talus ning ise vaimselt terveks jäi. Lõpuni. Ilma nende inimesteta ei oleks kriisikodu toiminud, sest hooldekodu töötajatest oli kohal vaid üks. Margit, kes andis endast igal hetkel kõik, mida suutis. 56 päeva kriisikodus + karantiinimaja, olenemata nädalapäevast ja kellaajast. Öösel ja emadepäeval.
Kogu selles kriisikodu karussellis olid mul ka muud kohustused – koolitused, mis oli vaja lõpetada, sotsiaaltöötaja kutseeksam, töö naiste tugikeskuses, pere. Tegin ära. Ja ootasin aega, et minna metsa ja olla taas omaette, mitte suhelda. Suhelda tuli ju ülipalju – töötajate ja hoolealustega. Telefonitsi, sõnumite ja kirjade teel. Vahel kõike korraga, sest aega ei olnud. Kõigil oli vastuseid vaja kohe.
Tean, et kõik on võimalik, kui anda endale võimalus ja uskuda endasse. Mitte alla anda, kuigi see oleks lihtne. Kõigil aga ei ole lihtne endasse uskuda. Hea on olla rutiinis ja turvalises mugavustsoonis. Kuidas võtta vastu väljakutseid ja teha iseendaga kokkuleppeid, areneda?
Kuidas iseennast säästa ja kuidas hoida meeskonda ning näida tugev olukorras, kus iseendalgi tulevik tume?
Vahel oli mul selles segaduses tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et rand varsti paistab, aga ma ise ei teadnud, kus on rand ja kuhu tahame jõuda. Oli neidki hetki, kus tundus, et see kõik on nali ja halb unenägu, mäng. Infopuudus ja üleküllus korraga.