KAIRIT LINDMÄE ⟩ Minu koroona-aastapäev

AITÄH: President Kersti Kaljulaid nimetas kriisikodu vabatahtlike ja kaitseliitlastega kohtumist väga südamlikuks. Fotol on koos presidendiga (vasakult) Kairit Lindmäe, Margit Ait, Epp Petrov, Kairi Saar, Sander Teras, Indrek Teppan, Sander Kukk ja Sander Allvee. Foto: Mattias Tammet / Vabariigi Presidendi Kantselei

“Vahel oli mul keset suurt segadust tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et rand varsti paistab, kuigi ma ise ei teadnud, kus on rand ja kuhu tahame jõuda,” kirjutab Kairit Lindmäe, mullu kevadel Upal tegutsenud Saaremaa kriisikodu koordinaator. 

Mõni päev rohkem kui aasta tagasi nautisin imelist päikselist hommikut kohvi ja iseendaga. Maailm oli lukus. Segadus ja teadmatus, keegi kusagil tegutses ja otsustas. Kaasaegne sõda? Mina olin sellest kõigest eemal ja sellega väga rahul. Eesliinile appi ma ei tõtanud, kuna kuulun riskigruppi.

Olin valmis panustama kaugelt, kodust ning turvaliselt endale ja perele. Nägin vajadust käivitada Saaremaa inimestele kriisitelefon ja olin valmis sellega tegelema, pakkuma telefoninõustamist. Kirjutasin tol hommikul: “Elu hoiab mind. Ma ei pea olema selle kriisi sees…“

Mullu 15. märtsil olin saanud oma teadliku elu kõige õõvastavama kogemuse. Saaremaa oli just lukku pandud. Teel Pärnust Virtsu keerutasin peas mõtteid, kas minna saarele või jääda mandrile. Kui kauaks on Saaremaa lukus? Mis saab edasi? Millal? Enne pileti ostmist küsisid minult kaks laigulistes riietes ja maskidega meest, kas ma tean, et Saaremaa on lukus ja kui sinna lähen, siis tagasi ei saa. Ei olnud hea tunne… Üheotsapilet teadmatusse.

Upale, teadmatusse

Nii ma siis istusin viimasel märtsikuu päeval kodus ja nautisin iseendaga olemist. Seni, kuni tuli kõne abivallavanem Marili Niitsilt. Marili küsis, kas ma olen valmis võtma üle kriisikodu juhtimise, kuna Südamekodu juhataja Piret Pihel on viirusesse haigestunud ega saa hooldekodu juhtida. Ka Südamekodu kliendid ja töötajad olid selleks ajaks suures osas haigestunud. Südamekodusse tehti vallaga koostöös kriisikodu. 

Miski otsekui käivitus minus ja mu vastus oli jah. Miks? Kui teaks. 

Ütlesin jah, teadmata, mida see tähendab. Mida minult oodatakse. Kui seda sel hetkel keegi üldse teadiski. Kui olin kõne lõpetanud, oli mu pea mõtteid täis. Mis mind ees ootab ja kuidas organiseerida ümber kõik oma senised plaanid. Arvasin, et teen tööd kodukontorist ja kõik on korraldatud.

Pärast lõunat käisin kriisikodus Upal olukorda vaatamas ja üle võtmas. Mulle näidati töötajaid, kes teavad, mida tuleb teha ja kes mind abistavad. Kus on vajalikud vahendid ja kuhu hakkavad tulema inimesed haiglast. Ruumid, maja, inimesed… Segadus, ülipalju infot. Ma ei saanud mitte midagi aru. Sain aga aru, et mingit kodukontorit ja kaugelt delegeerimist ei ole.

1. aprilli hommik, naljapäev, mis 2020. aastal ei olnud naljakas. Olin veetnud unetu öö, mõeldes, kuidas  öelda, et seda mina ei tee. Ma ei võta kriisikodu juhtimist enda peale. See on minu jaoks ulme. Aga kuidas ma seda Marili Niitsile ütlen? Ma olin ju võtnud vastutuse ega lubanud endal alla anda. Ajasin selja sirgu ja läksin oma saatusele vastu. Sõitsin Upale, teadmatusse. Ja siis ei olnud enam aega mõelda, tuli tegutseda – tolle hetke kõige parema teadmise järgi.

Sel hommikul algas mu elu seni üks tõsisemaid karastusi. See on mulle aga kaasa toonud ka väga palju positiivseid hetki, mille eest olen tänulik. Endasse vaatamisi ja analüüsimist, uusi teadmisi, taipamisi ja oskusi, kogemusi. Super toredaid inimesi minu ümber. Kõike seda ei oleks ma saanud ilma kriisikoduta.

“Aasta tagasi saadud kogemustest tehti pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam.”

Ma hindan kõrgelt kogu seda meeskonda, väljast- ja seestpoolt maja, kes minuga koos selles karussellis keerles, kõike seda talus ning ise vaimselt terveks jäi. Lõpuni. Ilma nende inimesteta ei oleks kriisikodu toiminud, sest hooldekodu töötajatest oli kohal vaid üks. Margit, kes andis endast igal hetkel kõik, mida suutis. 56 päeva kriisikodus + karantiinimaja, olenemata nädalapäevast ja kellaajast. Öösel ja emadepäeval. 

Kogu selles kriisikodu karussellis olid mul ka muud kohustused – koolitused, mis oli vaja lõpetada, sotsiaaltöötaja kutseeksam, töö naiste tugikeskuses, pere. Tegin ära. Ja ootasin aega, et minna metsa ja olla taas omaette, mitte suhelda. Suhelda tuli ju ülipalju –  töötajate ja hoolealustega. Telefonitsi, sõnumite ja kirjade teel. Vahel kõike korraga, sest aega ei olnud. Kõigil oli vastuseid vaja kohe. 

Tean, et kõik on võimalik, kui anda endale võimalus ja uskuda endasse. Mitte alla anda, kuigi see oleks lihtne. Kõigil aga ei ole lihtne endasse uskuda. Hea on olla rutiinis ja turvalises mugavustsoonis. Kuidas võtta vastu väljakutseid ja teha iseendaga kokkuleppeid, areneda? 

Kuidas iseennast säästa ja kuidas hoida meeskonda ning näida tugev olukorras, kus iseendalgi tulevik tume? 

Vahel oli mul selles segaduses tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et rand varsti paistab, aga ma ise ei teadnud, kus on rand ja kuhu tahame jõuda. Oli neidki hetki, kus tundus, et see kõik on nali ja halb unenägu, mäng. Infopuudus ja üleküllus korraga.

Igaüks peab teadma, millised on iseenda “tööriistad”, mida kasutada, et osata kriisist väljuda tugevamana kui sinna kukkudes. Suur tänu mu toetajatele.

Vaimne tervis fookusesse

Mul on ülimalt hea meel, et kriis aitas kaasa stigmade kukutamisele ja on teinud vaimse tervise nähtavaks. Täna on juba normaalne rääkida vaimsest tervisest ja abi otsimisest. Kriisikodus kogesin vahetult, kui lihtne on inimesel kaotada selget mõistust. Suletuna oma tuppa, üksi, televiisori ja raadioga, kust tuleb vaid koroonaga seotud infot. Toit tuuakse tuppa, hooldajad näevad välja kui tulnukad ja sisenevad vaid hädavajadusel. See kõik mõjutas eakate vaimset tervist.

Sotsiaalvaldkond sai kriisis kõige enam koormust ja vähe tähelepanu, väärtustamist. Olen südamest tänulik meie presidendile Kersti Kaljulaidile, kes märkas kriisikodu kriisi ajal ja pärast seda.

Sotsiaalvaldkond väljub kriisist alati viimasena. Ka kriisikodu. Kui staap ja haigla juba hinge tõmbasid, oli kriisikodu endiselt mures positiivsete testitulemuste pärast. Meie kodu suleti hiljem.

Järeldused. Teame, et kriisid on õppetunnid, aga peame neist ka sisuliselt aru saama ja enda jaoks järeldusi tegema. Tavapäraselt jäävad inimesed kriisi kinni, ei liigu edasi ega õpi sellest. Või väljuvad kriisist kaua. Pean tõdema, et aasta tagasi saadud kogemustest tehti pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam. Valikute küsimus, kellega teha järeldusi ja vahetada kogemusi. Kriisikodu kogemusi küsitud ei ole.

Täna on imeline hommik ja saan taas kord kirjutada: “Elu hoiab mind.”  Aitäh, kriisikodu. Aitäh, teile, kes te uskusite minusse ja olete “süüdi”, et kriisikodusse sattusin.