/nginx/o/2021/04/26/13747845t1h2df2.jpg)
Maksame pakendiprügi eest raha ja nimetame ringlust võimaldavad jäätmed ümber ringmaterjaliks, pakub saarlane Siret Läets konkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Aitame prügirongi rööbastele
Eesti elanike keskkonnateadlikkus on viimastel aastatel küll suurenenud, aga see pole piisavalt mõjutanud inimeste jäätmete sorteerimiskäitumist olukorras, kus olmeprügi teke on võrreldes 2000. aastaga ligi kaks korda suurenenud. Hiljutises Eesti Ekspressi ajakirjaniku läbiviidud majoneesipudeli-eksperimendis nägime murettekitavat reaalsust. Selgub, et enamikku eraisikute sorteeritud pakendijäätmeid käideldakse jäätmesorteerimisjaamades segaolmejäätmetena.
Kodudes kutsub riik üles usinalt segaolme-, bio- ja pakendijäätmeid, pudelitaarat ja patareisid eraldi sorteerima, kuid endiselt satub pakendikonteinerisse musta kilesse pressitud sorteerimata prügipalle ning sellele lisaks veel mulda ja muru.
Viimaseid käitleb jäätmesorteerimisjaam kui segaolmejäätmeid – see tähendab, et kogu konteineritäis, sh juhiste järgi puhastatud ja sorteeritud pakendijäätmed suunatakse Iru elektrijaama põletusahjudesse.
Ringlusesse suunamise asemel toodetakse prügist hoopis elektrienergiat. Iseenesest ei ole prügielekter siinkohal probleem, kuid on kaugel sellest, mida poest toote ostnud kliendile pakendil ringlusessevõtu kohta värviliselt kirjutades on lubatud.
Raha motiveerib tarbijat
Olen seisukohal, et tarbijakäitumist pakendijäätmete sorteerimisel saame muuta panditaara süsteemi rakendamise näitel. Veel enne 2005. aasta pandipakendi süsteemi loomist oli normaalne leida plastikpudeleid prügikastist, tänavalt ja rannaliivalt. Tänapäeval me sellist vaatepilti enam ei näe. Miks? Sellepärast, et plastikpudelitaara = raha!
Pandipakendi süsteemi juurutamine inimeste seas oli vaevaline, kuid 2006. aasta Äripäeva artikkel lisab kindlust, et kahtlused tuleviku ringlusautomaatide ees on aegsasti hajutatud: “Oma tegevust alustades pidas OÜ Eesti Pandipakend suurimaks võimalikuks raskuseks inimeste harjumuste visa muutumist (...) Samuti suhtuti umbusuga taaraautomaatidesse. Näiteks kardeti, et automaat võib katki minna või tagastusraha otsa lõppeda. Samuti peljati, et vanemad inimesed peavad tagastamisprotseduuri liialt keeruliseks. Tänaseks on toimiv süsteem paljud kahtlused hajutanud.”
Nii-öelda vaba raha taaskäivitab meie pakendijäätmete sorteerimise motivatsioonimootori ja muudab tulevikuharjumusi. Kodanikule antav signaal, et hoolega sorteeritud ja puhta pakendijäätme eest saab “ringlusautomaadist” raha vastu, muudab täna tüütu ja tänamatuna näiva sorteerimistegevuse harjumuspäraseks rutiiniks.
“Kodanikule antav signaal, et hoolega sorteeritud ja puhta pakendijäätme eest saab “ringlusautomaadist” raha vastu, muudab täna tüütu ja tänamatuna näiva sorteerimistegevuse harjumuspäraseks rutiiniks."
Igal tootepakendil on juba olemas vöötkood. Lisame veel arendustööd ja standardiseeritud vöötkoodi “skaneerides” tuvastab ringlusautomaat pakendi täpse liigi ja koostise ning suunab pakendijäätme vastavasse jäätmesektsiooni. Vastutasuks väljastatakse tänaseks tuttav taaratšekk, mille saab realiseerida lähimas toidupoes.
Pakendijäätmete ümbernimetamisega ringlusmaterjaliks, anname tarbijale selgema sõnumi, mis on sorteerimise kaugem eesmärk – luua uusi tooteid! Sõnad “prügi”, “jäätmed” tekitavad hoolimatut suhtumist ja ükskõiksust jäätmemajanduse suhtes. Seevastu “ringlusmaterjal” peegeldab keskkonnasõbralikkust, viidates millegi uue tekkepotentsiaalile.
Fookus sõnale “ringlus”
Tagastuspunktist liiguvad liigiti sorteeritud ringlusmaterjalid jäätmesorteerimisjaamadesse ja need koormatäied suunatakse Eestis või välisriikides asuvatesse tehastesse sarnaselt metall- ja plastikpudelitega, nagu kirjutati 16. märtsi Postimehe artiklis “Kuhu tagastatud pakendid tegelikult lähevad?”.
Ringlusse saadetud plastikust valmistatakse torusid, graanuleid, aga ka kanistreid ja muid toiduga mittekokkupuutuvaid pakendeid; väiksemaid plastikesemeid nagu karpe, nagisid, lillepotte.
Laiendatud pandipakendi süsteemi ühiskonda juurutamine motiveerib lisaks eraisikule ka pakendiettevõtjat toote ümber pakendimaterjali valides teistmoodi tegutsema, pannes lisaks tooteomaduste säilitamise tingimustele veel tugevamat rõhku pakendi ringlussevõtu võimalikkusele. Olles ise kuus aastat toiduainetetööstuses pakendite arendustöös osalenud, tean, et see on tootjale võrdlemisi kulukas lõbu. Lisaks on mõne tootegrupi pakendite arendustööd veel lapsekingades ja teadustöö alles laboriseinte vahel.
Ma ei väida, et ettevõtted täna oma pakendeid valides ringluse peale ei mõtle. Vastupidi, Eestis toimub palju pakendite innovatsiooni. Küll aga arvan, et paljud siiski libisevad pakendimaterjali valikul sõnast “ringlus” kergekäeliselt mööda, hoides fookust turundustaktikatel. Praegused juhised, kus ühte ja sama materjali peame käitlema erinevalt, tekitavad inimestes segadust. Olukorda ilmestab hästi näide, kus poest riidepuud ostes käitleme seda hiljem ära visates olmejäätmena, ent kui ostame mantli, millega tuleb kaasa riidepuu, tuleb viimast käidelda kui pakendijäädet.
Teadustöö, kus arendatakse välja uusi pakendina kasutatavaid ja ümbertöödeldavaid materjale, peab olema toetatud riiklikul tasandil. Riik ise peab pakendiringluse osas võtma selgema seisukoha ja konkreetsema suuna.
Edukas Eesti on Äripäeva, Eesti Gaasi, If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, US Real Estate´i ja Swedbanki arvamuslugude konkurss.