JAAN TAMMSALU ⟩ Solvumist on saanud liiga palju

Vaimulik Jaan Tammsalu ootsesaates Otse Postimehest Foto: Remo Tõnismäe

“Solvumist on saanud liiga palju. Vahel võiks mõtelda, kuidas seda vähendada,” mõtiskleb EELK Jaani koguduse õpetaja, saarlane Jaan Tammsalu. 

Kas sina oled täna solvunud olnud? Mina juba jõudsin. Me elame solvujate ühiskonnas, üks solvub ühe, teine teise peale, päris paljud on pidevalt kellegi peale solvunud. Kõik need solvumised on täiesti või vähemalt osaliselt klaarimata...

Eks solvumiste kohta on öeldud nii, et kui keegi sulle midagi ütleb, mis haiget teeb, siis mõtle: kui see on tõde, siis tee sellest oma järeldus, muuda midagi. Kui aga ei ole tõde, siis on see ju ütleja probleem. Loomulikult on küsimus ka selles, kuidas kõik üldse sündis. 

Mul on aastaid olnud hinge peal üks päris suur iseenda solvumine. Üks hiidlane oma Hiiumaa poes – selle poe ja vabriku juhataja – rääkis nii jõleda nalja saarlaste kohta, et see läks hinge. Ta tegi seda nii paljude inimeste kuuldes ja nähes ega klaarinud midagi, vaid oli õnnelik, et oli nii halvasti ütelda saanud. Ega ma sinna poodi rohkem ole läinud, aga ega ma ju Hiiumaale väga sageli satu ka. 

Nüüd õnneks sain teadusliku tõestuse, et 14. sajandini oli Hiiumaa asustamata saar ja saarlased asustasid selle. Nii et hiidlasi kui hiidlasi polegi olemas, kõik on saarlased, kaugemad või lähemad sugulased, ja meil ei oleks mõtet üksteist solvata ega julmi nalju teha – eriti mitte teiste nähes ja kuuldes. Aga tõsi ta on, iga asja peale ei peaks solvuma. Ja kui solvud, siis alati ei pea seda välja näitama – vahetevahel näitab solvumine meie enda väiklust, hingekitsust, kangust. 

“Õnneks sain teadusliku tõestuse, et 14. sajandini oli Hiiumaa asustamata saar ja saarlased asustasid selle."

Kas ristiinimene saaks solvuda? No mis küsimus see on? Inimene nagu iga teine inimene ikka. Aga mis siis saaks, kui Jumal hakkaks meie peale solvuma? Kas meist üldse midagi järele jääks? Kui Jumal sama väiklane solvuja oleks kui meie, siis me vist ei räägiks, kuuleks ega loeks solvumisest, meid poleks vist üldse olemas.  Jumal on meile nii palju andestanud. Äkki võiksime meiegi midagi andestada? Midagi isegi unustada? Äkki unustaks ka selle Hiiumaa-loo, räägiks sellest viimast korda? Selle näiteks, et olen üle saanud ... Ma proovin. Ma luban. 

Me kõik võiksime proovida ja vähemalt endale lubada mõnedest halbadest asjadest, solvumishetkedest rääkimise lõpetada ja edasi minna nii, nagu polekski midagi olnud, ja loota, et Jumal meiega niisama käitub, nagu polekski midagi olnud. Kõigest sellest, mis on olnud meie ja Tema vahel... Kus Temal oleks põhjust keerata selg, minna ja jätta meid päris üksinda, ilma armu ja halastuseta sellesse armutusse maailma.

Ilmus EELK Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki-lehel.