Saarte Hääl avaldas lugupeetava saarlase, Tallinnas kõrgesse kirikuametisse tõstetud Jaan Tammsalu koguduse näoraamatusse kirjutatud sõnumi “Solvumist on saanud liiga palju”.
Iseseisva mõtleja ja julge ütleja sõnumi seekordne teema on üks mu lemmikutest: “Eks solvumiste kohta on öeldud nii, et kui keegi sulle midagi ütleb, mis haiget teeb, siis mõtle: kui see on tõde, siis tee sellest oma järeldus, muuda midagi. Kui aga ei ole tõde, siis on see ju ütleja probleem.” Just nii!
Jaan Tammsalu lisab ka: “... vahetevahel näitab solvumine meie enda väiklust, hingekitsust, kangust.”
Parandaksin vaid, et kõike seda näitab solvumine pigem enamasti. Solvuda ei ole mõtet – loe esimest tsitaati!
Poliitilise võitluse abivahend
Kahju on inimestest, kes solvuvad mingite üldisemate nähtuste peale, näiteks mingi inimrühma ilmavaate peale, mõne era- või kogukonna peale. Tekib küsimus, kuidas seda solvumist realiseerida? Lihtsamalt küsides – mida teha?
Jaapanlastel on palju vaimsete ja kehaliste harjutuste õpetusi, igal neist veel lisaks omad koolkonnad ja harud. Üks õhtumaadeski tuntud kultuurinähtus on kata, sõnasõnaliselt tõlgitult – vorm, sisu poolest võitluskunstide hulka arvatav õpetus.
Kindlasti leidub kata’le asjatundlikum seletus, kuid mulle on meelde jäänud umbes 40 aasta eest Moskvas maailmakuulsa viiuldaja Leonid Kogani loengust kuuldud lühike tõlge: kata on võitlus imaginaarse vastasega. Professori võrdleva kujundi mõte oli muidugi tulevastele artistidele selgitada, et helikunstniku ametis on võitlus iseendaga igapäevane. Igapäevased solvujad näivad samuti suured kata-harrastajad olevat, sest kuidas muidu saab leida solvumise põhjuseid võõra inimese väljaöeldust, läbimõtlemata ettepanekust, juhuslikult kuuldust.