Kuidas Arno, Toots ja Tõnisson korraga õpetajaks hakkasid

Merit Karise Foto: Erakogu

Eesti koolis tuleb indiviidikeskne õpetamismudel asendada meeskondlikuga, mis motiveeriks nii õpilasi kui ka õpetajaid, leiab Kuressaare ametikooli õpetaja Merit Karise arvamuskonkursil Edukas Eesti kümne parima essee hulka jõudnud kirjutises.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid köster, õpetaja Laur, Lible ja apteekrihärra juba klassis. Köster heitis kortsus kulmul pilgu üle klassi ja müristas: “Mingit lammaste moodi kooris määgimist ei tule! Ehitame üheskoos parve!”

Klass vakatas. Tootsil vajus isegi suu lahti. Lible loosis klassi rühmadeks ja läks ühega parve jaoks materjali otsima. Laur rullis lahti suure paberi ja kutsus teise rühma parve joonist tegema. Apteeker palus uutel õpilastel klassi jääda.

Arno küsis tasa: “Kas nii... hakkabki nüüd olema – igas tunnis köster, Lible, Laur ja Teie? Kas selline ongi... kool?”

Apteeker vastas muheledes: “Noormees, teid on siin klassis palju ning liigutada on vaja teie kõigi halle ajurakke. Kas arvate, et üks õpetaja suudab seda üksi teha? Kindlasti mitte. Näete, Toots on hõlma alt püstoli tõmmanud, Visak juba nutab ning Tõnisson ei saa rahus eestlaste vabadusvõitlusest lugeda. Kuid vaadake, koos oleme teie jaoks teooria ja praktika, kogemus ja energia, tähelepanu ja tugi. Niimoodi õpime kõik, õpetajad ja õpilased. Nagu eluski, mu noor sõber.”

Üks õpetaja klassi ees

Osalt tuttav lugu ja osalt mitte? Millised tohutud muutused on toimunud hariduses alates Lutsu ajast! Välja arvatud ühes: klassi ees on ikka ja ainult üks õpetaja. Jah, on näpuotsaga abiõpetajaid Tootside jaoks. On tulnud juurde projekt- ja lõimitud õpet, kus õpetajad teevad tavapärasest rohkem koostööd. Kuid enamasti on klassis ja tunnis üks õpetaja korraga.

Üks köster, kes müristab. Või Laur, kes mõistab. Enamikul juhtudel küll üks hilises keskeas neiu Ärnja, kes on umbes 30 õpilasele köster, Laur, Lible ja apteeker ühes isikus. Mitte tühjade kätega muidugi, vaid täiendkoolituste ja tehnoloogia abil, et olla parem kõigis rollides ja kokku superkangelane Kentuki Lõvi.

Eestis on suur õpetajate järelkasvu puudus, sest superkangelasena suudab õpetaja toimida mõne aasta, heal juhul kümme aastat.

“Kui me ei muuda riiklikku õppekava ja seadust juba olemasoleva eelarve piires nii, et iidamast-aadamast indiviidikeskset õpetamismudelit saab hakata asendama meeskondlikuga, toodame pikas plaanis palju kibestuvaid köstreid ja pisut Laure, kes läbi põlevad."

Eestis nagu mujal Euroopas lõi rahvakooli kirik oma näo järgi: mida üks õpetaja ees laulis, seda rahvas koorina kordas. Selmet koolitada üks õpetaja köstriks või Kentuki Lõviks, on tulemuslikum ja realistlikum, kui õpilastega tegeleb mitu eri pädevustega õpetajat koos.

Mis on meeskondliku õpetamise kasu? Õpetajad planeerivad koos aja ja tööülesanded. Lihtsam on teha rühmatööd, toetada mahajääjaid ja ergutada edasijõudnuid.

Õpilased, kellest üha suurem osa elab üksikvanemaga või ekraani taga, osalevad täiskasvanute rühma vahetus suhtluses, näevad dialooge, rollivahetusi, ühesõnaga konstruktiivset koostööd.

Kindlasti esineb meeskondliku õppe puhul rohkem apteekrihärrana muhelemist kui köstrina kärkimist.

Õpilane õpib sel viisil faktide ja valemite kõrval võtmeoskusi ühiskonnas toimimiseks. Mis kõige olulisem: alustav õpetaja pole õpilastega üksi, vaid liitub kogenud kolleegide meeskonnaga, kes on eeskujuks ja koostööpartneriks.

Kolumbus Krisostomuse nimel, see hoiaks ju alustavaid õpetajaid palju kauem koolis! Ja võib-olla tuleks õpetajaks ka rohkem Brunosid, Bennosid ja Bernharde?

Keskendume tulemusele

Jutt pole mitte suuremast õpetajate arvust, vaid praeguste põhimõtete ümbervaatamisest. Võimalusest muuta lõimitud õpe, mis lähtub tervikust ja seostest, valdavaks, ning vaagida üha tõsisemalt õppe ja eksamite ainepõhist korraldustraditsiooni.

Õppemahu kaalumisest, mis on seaduses ja õppekavas 45 min x X, kuigi tunnetuslikud õpitervikud päevas ei pruugi ei õpetajate ega õpilaste jaoks jaguneda 45 minutiks (ega ka 20 või 70 minutiks).

Juba aastaid on Eesti hariduses väljundipõhine õpe: õpetaja töö eesmärgiks on õpilase teadmised ja oskused, mitte õpetamine kui tegevus omaette. See peaks paistma ka õppekava- ja seadusloomest: tuleks kaotada õppetunni kui fikseeritud ajaühiku tähendus, jättagi ainsaks kriteeriumiks õpitulemuse saavutamine ning riigi tugi õpetaja täistöökohale kindla summaga.

“Ok-ok-ok, sa kurivaim,” kokutab nüüd köster, kuid Toots hüüab silmade särades: “Edasi, Kentuki poisid!”

Eesti kutseharidusest kostabki edumeelne hääl jagada praegune õppemaht ümber nii: ⅓ koolisõpe (sh lõimitud meeskondlik õpe teemaplokkidena), ⅓ n-ö õuesõpe (projektid, praktika, ettevõtete külastused, kooliväliste haridus- ja kogukonnaalgatuste pakutu, mis õpitulemusi toetab), ⅓ iseseisev õpe (sh e-õpe, filmid, raamatud).

Algkoolis rohkem koolis- ja õuesõpet, hiljem kasvaks iseseisva õppe osa.

Eesti põhi-, kesk- ja kutsehariduses õpib umbkaudu 185 000 ja õpetab umbes 18 500 inimest. Kui me ei muuda riiklikku õppekava ja seadust juba olemasoleva eelarve piires nii, et iidamast-aadamast indiviidikeskset õpetamismudelit saab hakata asendama meeskondlikuga, toodame pikas plaanis palju kibestuvaid köstreid ja pisut Laure, kes läbi põlevad.

Kas mäletate, mida vastas Arno Teele küsimusele, kelleks ta saada tahab? Kooliõpetajaks. Nii nagu peame “Kevade” lapsi ägedaks kirjuks pundiks meie kirjandusloos, on aeg, et õpilased saaksid iga päev õpikogemuse, kus minna õpetaja Tootsiga õue füüsikakatseid tegema nii, et samas on õpetaja Tõnisson muistse kiviheitemasina mudeliga ning õpetaja Teele projektijuhina. Ja õpetaja Arno räägib “Kevadest”, muhe muie näol.

Edukas Eesti on Äripäeva, Eesti Gaasi, If Kindlustuse, Ellex Raidla advokaadibüroo, US Real Estate´i ja Swedbanki arvamuslugude konkurss.