/nginx/o/2021/05/04/13760348t1h2725.jpg)
“Kui ilus oli Kuressaare, eriti ilma turistideta: pargid vanade puude ja juba kollaste lilledega, vana nurgeline kindlus oma ajaloost teadlikus väärikas vaikimises, kevadtaevas täis kahvatut sina ja üksikuid ärev-ootlikke valgeid pilvi,” meenutab Postimehe nädalalõpulisa Arter toimetaja Krister Kivi oma tänavukevadist Saaremaa reisi.
Vahel võib inimest tabada vajadus sõita Saaremaale, näiteks meditsiiniturismi tõttu. Võib ju juhtuda, et eriarst, kelle juurde oleks Tallinnas kuudepikkune järjekord, ootab kliente just seal. Igatahes oli vajadus minna.
Valitud sai lennuk, sest kunagi 80-ndatel ja umbes kümneaastasena leidiski Tallinna ja toonase Kingissepa vahel aset mu esimene õhulend. Toona kündsid taevalaotust Aerofloti Jak-40 reaktiivid, ise mitte palju suuremad kui mikrobuss, kuid sabas kolm väikest vinguvat reaktiivmootorit.
Lapsena ma piletikulu pärast muretsema ei pidanud, kuid tänapäeval pole Saaremaale lendamine palju kallim bussipileti maksumusest.
Miskipärast arvasin, et kohalikele liinidele pääseb lennujaamas mingist traataias olevast diskreetsest väravast, kuid Kuressaare lend väljus väärikalt täiesti samadel alustel rahvusvaheliste liinidega. Ning vähe meediakajastust saanud Eesti lennufirma Nyxairi poolt tollel liinil kasutatav ATR on umbes kolm korda suurem mu lapsepõlve tillukesest Jak-40st. Ainult reisijaid oli vähe: neid kõmpis Tallinna lennujaamas tõusvas päikeses ootava õhusõidukini vaid kuus.
Miskipärast oli meid kõiki pandud istuma lennukisalongi sabaosasse, kuid koroonaajal sisseharjunud distantseerumisharjumuse tõttu otsustas paar klienti olukorda parandada ja minna ning sättida end sisse teistest eemal lennuki eesotsas. Kuid valvas stjuuard karjatas nad kohe oma kohtadele tagasi otsekui pardimamma oma laialipudenevat pesakonda. “Ohutus ennekõike,” selgitas ta.
Nii me siis tõusimegi õhku: kõik reisijad ohutult lennuki sabas tihedas tropis ja salong eespool umbes kümne rea ulatuses tühi. Nagu ma aru sain, oli sellel mingi kriitiline seos lennuki balansiga, mis nõudis elavate kaalupommide koondamist just ahtrisse.
Kuid muidu oli lend väga meeldiv, sisaldades kõiki tähtsaid rituaale, nagu piloodi teadustus ilmastikutingimuste ja oodatava lennuaja kohta ning lennueine. Selleks oli komm, mille suhupistmiseks kõik reisijad oma näomaski väärikalt eest võtsid (ja mitte tavaline polnud see komm, vaid lillas pakendis lutsukomm Nyxairi kirjadega).
Veresuhkrutase ja kehakaal taas ohutule tasemele tõstetud, võis sirvida lennuki istmetaskutes olevat ajakirja Mo Saaremaa, mis on nii paks ja läikiv, et pooled kioskites müüdavad naisteajakirjad alaväärsustundest minestaksid.
Ning vaevalt pool tundi põrinat-mürinat hiljem tuli maapind taas lähemale. Akna tagant vilksatasid mööda kadakad, tunda oli mütsatust ning juba astusime läbi terminali, milleks ei kulu üle paari sammu. Tundsin end otsekui välismaal, eriti arvestades, et soovi korral oleks võinud Kuressaares ka ümber istuda ja jätkata teekonda Ruhnu poole, kuhu pidi viima lennufirma Diamond Sky lennuk, mis oli ilmselt nii tilluke, et ei jäänudki kuskil silma. Kuid valisin hoopis tasuta bussisõidu Kuressaare linna. Seda reisi opereeris mikrobuss, mis näis hommikul väljuvat iga tunni tagant.
Ja kui ilus oli Kuressaare, eriti ilma turistideta: pargid vanade puude ja juba maapinnast väljatrügivate kollaste lilledega, vana nurgeline kindlus oma ajaloost teadlikus väärikas vaikimises, kevadtaevas täis kahvatut sina ja üksikuid ärev-ootlikke valgeid pilvi.
Spaahotelli registreerumine kell kümme hommikul (tõtt-öelda olin seda võimalust palunud juba päev enne) ei osutunud takistuseks – kuid ega suurt midagi muud poleks Kuressaares ka teha olnud – peale jalutuskäigu kindluses ja veelgi põhjalikuma taevavaatlemise; ka spaa basseinid ja massaažisalongid olid suletud. Seetõttu otsustasin proovida hommikusööki (10 eurot), mille Eestis juba väljakujunenud klassikana moodustasid kõigi gurmaanide lemmikuks olevast kollasest pulbrist valmistatud munapuder, lihapallid, peekon, viinerid, sprotid, kodujuust, kaerahelbepuder ja veel üht-teist.
Rikkalik buffet, kust sai toitu ise võtta, nihutades maski kord ette, siis jälle eest ära.
Ega keegi Kuressaares end maskiga väga vaevanud, olgugi et uksele kinnitatud sildike nägu katma manitses. Ei teised hotellikülastajad (kelle seas tundus olevat palju lõunapoolsematest Baltimaadest saabunuid, kes olid laekunud kaema Kuressaare spordikeskuses toimuvat Credit24 Balti liiga võrkpalli finaalturniiri) ega ka hotellipersonal.
Nägin vist ühte hotellitöötajat, kes maski kandis, ja sedagi mitte kogu aeg; naeratavate täisnägudega koristajad (puhtus ennekõike!) liigutasid koridorides metoodiliselt edasi-tagasi oma võimsaid mürisevaid tolmuimejaid, otsekui soovides eemaldada viimaseidki kübemeid möödunud aasta õudustest.
Loodaks väga, et see nii ka jääb.
Ilmus 29. aprilli Postimehes