Monica Kallas (2007): “Ema jääb oma lastele emaks igasuguses ühiskonnas. Vahel tundub, et osa noori emasid pühendub liigselt nutiseadmetele ja jääb puudu emotsionaalsest kontaktist lastega. Samas on väga palju peresid, kus hinnatakse looduslähedust, kvaliteetset toitu ja liikumist. Seega tundub, et muutunud pole eriti midagi, igal ajal oma head ja vead.”
Anne-Li Tilk (2020): “Minuaegsed emad kasvatasid meid rangete reeglite järgi, täiskasvanud olid autoriteedid. Mitte et tänapäeval täiskasvanud seda ei ole, vaid praegu võetakse lapsi täiskasvanutega võrdsetena. Igaühel on oma arvamus ja lapsed julgevad seda välja öelda.”
Anu Rannama: “Kuna tänapäeva lastel on valikuvõimalusi ja ahvatlusi palju rohkem, siis on emade roll suunamisel ja kontrollimisel varasemast palju suurem.”
Marve Koppel: “Arvan, et tänased emad on sama head emad kui minu põlvkonna emad. Abiellutakse küpsemana ja pere loomine on läbimõeldum. Ema roll on pakkuda turvatunnet, hellust, osata kuulata ja nõu anda, leida aega ning toetada, see kõik sobib ka tänasesse päeva.”
Helgi Tammur: “Sooviksin väga lahendust pereprobleemidele. Kooselu ei peaks olema nagu autoliising. Lapsed vajavad mõnusat peret, kus olemas armastavad lapsevanemad.”
Tiina Rüütel: “Emadepäeval poetan lillede kõrvale väikese pisara. Uhkustundega. Mu poeg on mind ikka hästi õpetanud, sellest võiks terve raamatu kirjutada.”
Virge Treiel: “Arvan, et lastelt olen õppinud sama palju kui vanematelt. Eriti targaks lapsevanemaks saan, kui vaatan, kuidas kasvatab oma lapsi minu vanem tütar. Nagu ütleb minu ema – iga järgmine põlvkond on parem väljalase.”