/nginx/o/2021/05/10/13773180t1h119f.jpg)
“Suure linna suure haigla patsiendi jaoks tundub inimlik suhtumine liiga hea, et olla tõsi. Tähelepanu ja lahkus, mis mulle aga Kuressaares Hanvari kliinikus osaks sai, on hämmastav,” kirjutab tallinlanna Jane Lunden.
Jane Lunden ⟩ Aitäh, Hanvari kliiniku pere!
Nii nagu algavad paljud muinasjutud – “seitsme mäe ja mere taga... “ –, tahaksin alustada ka mina oma lugu. Kuigi jah, sel puhul pole tegemist mägede ja meredega, vaid mandrist eraldab seda saarel asuvat haldjapesa kitsuke meri – juttu tuleb Saaremaal Kuressaares asuvast erakliinikust Hanvar.
Elan Tallinnas. Olen pikka aega vaevelnud piinavate kõhuvalude käes. Käinud mitmete arstide juures nõu saamas ja valude põhjuseid otsimas.
Ettenähtud skeemi alusel: perearst-vereproov-perearst-pissiproov-perearst-kakaproov. Uuesti perearst-2 kuud järjekord eriarstile-uued uuringud jne, jne, jne. On tunne, et verd on uurimiseks võetud juba enam kui liiter. Tänaseks on see kestnud 8 kuud! Igale protseduurile pääsemiseks tuleb oodata nädalaid, mõnikord isegi kuid. Nii on lihtsalt ette nähtud – üks protseduur korraga. Tulemuseks on aga ikka null.
Siis võtsin ette käigu Saaremaale Hanvari kliinikusse dr Hannes Haaveli vastuvõtule. See, mis mulle seal kliinikus osaks sai, on hämmastav. Millised lahked ja heatahtlikud inimesed! On midagi niisugust üldse tänapäeval võimalik? Juba see, et registratuuris võtab sind vastu mitte tülpinud olekuga tädi, vaid naeratav töötaja, on üsna haruldane. Hanvaris juhtus täpselt nii.
Tohtrihärra vaatab seejärel haige inimese poole sooja ja sõbraliku pilguga ning kuulab tähelepanelikult, mille üle patsient kurdab. Arst kuulab ja mõtleb, ta on siinsamas kohal selles hetkes.
Eks paljudele ole tuttav olukord, kui patsient peab arsti vastuvõtul arglikult toolil istudes jälgima, kuidas arst monitori ees lõputult sõrmedel mööda klaviatuuri klõbistada laseb. Üksnes aeg-ajalt patsiendi poole vaadates mõne küsimuse esitab ning siis jälle dokumenteerimist jätkab. Kirjutab, kogub andmeid kuhugi, kellegi jaoks, ise hetkeolukorda süvenemata. Hanvaris nii ei tehta. Inimesele silma vaatamine ei tähenda muidugi, et seal kliinikus kõik oluline haiguslukku märkimata jääks, lihtsalt seda tehakse kuidagi teisiti ja märkamatult.
Viibisin seal kliinikus kokku paar tundi – selle ajaga sai läbi tehtud suur hulk erinevaid protseduure. Ultraheli, analüüsid, samuti tegi ülevaatuse naistearst. Kiidan dr Varje Haavelit. Kohtusin temaga küll esimest korda, kuid tunne oli, justnagu oleksime ammused vanad tuttavad. Eriliselt soojalt ja sõbralikult võtab ta võõrast patsienti vastu. Imeline Doktor!
Saarlastele, kes võib-olla ainult Hanvaris vastuvõttudel käinud, võib soe suhtumine tunduda tavaline, aga suures linnas suure haigla koridorides ennast väikese mutrikesena tundnud patsiendile tundub inimlik suhtumine liiga hea, et olla tõsi. Millise pühendumusega Hanvari tohtrid sinuga tegelevad! Imetlusväärne.
Asi on suhtumises. Kõike saab ja kõik on võimalik!
Nüüd muidugi võib tekkida mõte, et seda kõike saab üksnes suure raha eest. See pole aga sugugi nii. Mulle tol päeval esitatud raviarve polnud üldsegi suur. Tallinnas kulub igal päeval eraldi tehtud protseduuridele kokkuvõttes palju enam. Loomulikult peab igal pool teenuste eest maksma, aga ülehinnatud need arstiabiteenused Hanvaris kindlasti pole.
Sellist pühendumist ja haigete aitamist pole võimalik osta. Ükskõik kui suure raha eest. Empaatiatunne ja südamlikkus on inimesele suures osas kaasa sündinud. See peab tulema otse südamest, seda koolis õppida ei saa.
Tänan teid südamest, armsad doktorid Haavelid, ja kogu Hanvari kollektiivi!