“Loen pidevalt ajalehest, kui kole on see, et Sõmera asukad ära kolitakse ning kuidas kolimine neid hirmutab ja kohutab. Ma ei usu, et elu hooldekodu Saaremaa Valss 4. korrusel oleks hirmsam kui Sõmera umbes 70 aasta vanustes vene armee kasarmutes,” kirjutab endine vallajuht ja ajakirjanik Toivo Vaik.
Räägin oma kogemustest. Töötasin viimased aastad enne pensionile jäämist Sõmeral bussijuhina. Suur osa minu tööst oli klientide kolimine teistesse, sealhulgas uutesse ja/või uuendatud kodudesse, ka remonditud korteritesse Tallinnas, Tartus, Pärnus, Raplas, Türil, Narva-Jõesuus, Paldiskis, Tapal ja veel paljudes kohtades.
Ma ei tea ühtki juhtumit, mil kedagi oleks viidud vägisi või valju nutulahina saatel. Pigem olid Sõmera kliendid elevuses ja rääkisid, mida kõike nad uuest elupaigast ootavad ja kes kellega sooviks tuba jagada. Sellele aitas ilmselt kaasa ka see, et tihtipeale korraldati enne lõplikku kolimist väljasõite tulevastesse elupaikadesse. Seetõttu teadsid hooldatavad, kuhu nad kolivad. Kui mõne ehituse lõplik valmimine millegi tõttu venis, siis pigem oldi nördinud, et lubati ju ammu uude, aga meie oleme ikka alles Sõmeral!
Ma ei väida siin, et kõik kolimisse just niimoodi suhtuvad, aga enamik küll.
Lisaks võiksid inimesed võrrelda olusid, käies Sõmeral ja siis kohe minna näiteks Pärnusse uusi kodusid vaatama. Vahe on selline, nagu astuks ühe sammuga 19. sajandist 21. sajandisse.
Aeg oleks ka abivajajad 21. sajandisse viia. Ma ei ole kuulnud, et keegi hooldatavatest oleks kartnud treppe, lifte (mida suurtes kortermajades paratamatult ette tuleb) jms. Kes neid hirme kogevad, küll need järje peale aidatakse. Ratastooliinimesed olid liftisarnase asjaga harjunud juba invabussi tõstuki kasutamisel.
Ka haiglate külastamisel nii meil kui ka Tallinnas või Tartus tuli klientidel tihti lifti kasutada. Seega ma ei usu, et elu hooldekodu Saaremaa Valss 4. korrusel oleks hirmsam kui Sõmera umbes 70 aasta vanustes vene armee kasarmutes.
Aeg-ajalt tuli uute klientidega sõita kohtadesse, kus juba elas varasemaid Sõmera hoolealuseid. Endised elanikud astusid alati juurde ja pärisid, et “kas mäletad, sa tõid mind eelmisel aastal Sõmeralt siia”.
Kui küsisin, kuidas elu läinud on, siis vaid mõnel üksikul juhul kurdeti selle üle, et mõni sõber oli Sõmerale maha jäänud. Ei midagi muud. Kui uue kodu saanud kliendid millegi üle üldse muretsesid, siis vaid taskuraha vähesuse üle. Sama seis on ju ka Sõmeral.
Ma ei vaidle – ehk oleks olnud mõttekas ehitada uued majad just Sõmerale. Kui on aga juba teisiti otsustatud, siis tuleb sellega edasi minna. Küllap leidub tulevikus veelgi paremaid lahendusi neile, keda nende elu korraldamisel toetama peab.