Riik heidutusjahti ei luba ⟩ Haned panevad põllumehe kiruma

EI HIRMUTA MISKI: Urmas Mägi on lindude peletamiseks jätnud põllule traktori, kuid ka see ei aidanud probleemi lahendada. Foto: Gunnar Siiner / Saarte Hääl

Pole vahet, kas haned tulevad või lähevad, tasuta lõunalaua katab neile nii või teisiti Saaremaa viljakasvataja.

“Kevadel algab tööpäev sellega, et lähed hommikul kell seitse põllu äärde ja hakkad hanesid ära hirmutama,” ütles Audla OÜ juhatuse liige Kaido Kaasik.

Riik heidutusjahti ei luba

Möödunud aastal lubas riik Saaremaal laglede peletamiseks heidutusjahti ja Kaasiku väitel andis see saagi osas märkimisväärse lisa: “Kui eelmisel aastal saime heidutusjahi toel lutsernipõllult 10 tonni saaki, siis aasta varem ainult kaks tonni.”

See, et riik sel aastal Saaremaal heidutusjahti pidada ei luba, on Kaasiku hinnangul kogu põllumajanduse ja maainimese muserdamine. “Täna hommikul oli jälle tuhat hanelist lutsernipõllus, neist jääb maha ainult must maa,” on põllumees häiritud. “See, et sa põllu ääres plaksutad või tühjalt paugutad, linde päriselt ei heiduta.”

Kaasiku hinnangul viib riigi valitud passiivsus lindude peletamisel looduse tasakaalust välja. “Tänu sellele, et siin on korralikult haritud põllud, toituvad haned meil kuu või rohkem, aga kaldun arvama, et varsti ei lähe nad siit üldse minema,” rääkis ta. Säärane kunstlikult loodud külluslik toidulaud paisutab haneliste arvukust, mida loodus varem või hiljem mingi viirusega kärpima hakkab. Mõistagi on igat masti pandeemiatel tagajärjed ka siinsetele põllumeestele.

Looduskaitsjad kutsuvad alatasa inimesi üles veelinde mitte toitma, põllumehed aga sisuliselt muuga ei tegelegi kui lindude toitmisega ja seda palju suuremas mastaabis. Elu näitab, et hooldatud rannakarjamaad ei suuda põldudel kasvava rammusa toiduga konkureerida. Lindude peletamiseks põldudelt looduslikku keskkonda tuleb kasutada tõhusaid vahendeid. “Need, kes nimetavad endid linnukaitsjateks, minu meelest seda ei ole. Need on kitsad huvigrupid, kelle tegevuse tulemusel viiakse loodus tasakaalust välja.”

Ei aita ka hukkunud lind

Leisi põllumees Urmas Mägi lasi hiljuti oma maadele Veske külas rajada päikesepargi. Selgus, et seegi tehnikaime, ehkki mitte peletajana mõeldud, toimib hanedele nagu hane selga vesi. Kõrvaloleval hernepõllul tegid linnud üsna korraliku kahjutöö. Ei heiduta linde ka hernehirmutised, kelle elutu olemuse tiivulised üsna ruttu ära tabavad ning siis aplalt külvidega maiustama asuvad.

Mägi sõnul on ta jätnud lindude hirmuks põllule ka traktori. Mõnda aega tiirutasid linnud pelglikult ringi, aga siis mõistsid, et ohtu pole, ja maandusid külvidele.

Räägitakse, et hukkunud lind põllul hirmutab teised eemale, aga nii lihtne see ka pole. Mägil jookseb üle põllu kõrgepingeliin ning üks hallhani lendas kaelapidi traatidesse ja kukkus põllule. Korjus vedeles põllul, röövlinnud olid vaesekesel kõhu lahti nokkinud, aga haneparve see ei heidutanud.

Kevadel paigutas Mägi põllule poolviltuselt ilutulestikurakette ja kõmmutas nendega linnuparvede suunas nii, et need linnuparvede kohal plahvatasid. Parv tegi küll minekut, aga natukese aja pärast oli platsis teine parv.

Nõukogude ajal ei olnud Mägi meelest põldudel nii palju linde. “Mulle öeldi, et sa ei pannud neid siis tähele, sest sul polnud nendega asja,” rääkis Urmas Mägi. Sellega ta nõus ei ole. “Ikkagi olid linnud sel ajal rohkem mere ääres,” jääb ta oma arvamuse ja mäletamise juurde.