SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Järjekord, saba, järts – üks vastik nähtus, mitu nime

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Aastal 2016 kirjutasin siinsamas Saarte Hääle veergudel oma nõukogude lapsepõlve poesabadest Kuressaares (Kingissepas), mida ükski nutitelefoni-põlvkonna laps ei suuda ette kujutada. Aga näe, aeg muutub, keskkond muutub ja nutipõlvkond on nüüd ära näinud oma nutisabad.

Tegelikult ei ole koroonaviiruse vastu vaktsineerimisel tekkinud elavas klikijärjekorras, nagu Äripäeva juhtkiri seda nimetas, mitte midagi nutikat. Isegi siis, kui selle taga juhtub olema nutikas algoritm. Kahjuks oleme alandavaid kiiruse peale tegutsemist nõudvaid asju varemgi näinud – mitmed püügiload ja toetused näiteks. See on probleem, sest kodanikud on ju võrdsed.

Järjekorrad on lihtsalt olemuslikult ebameeldivad. Sest järjekorrad algavad puudusest, olukorrast, kus nõudmine ületab püsivalt pakkumist. Defitsiidist. Seega peame alati küsima, mis tekitab defitsiiti, eriti kui see tekib vabas ühiskonnas. Turumajanduses kirjeldatakse seda väärnähtust mõistega “turutõrge”.

Nõukogude Liit oli autoritaarse režiimina algusest lõpuni üks suur tõrge. Toidu- ja tarbekaupade pidev puudumine tekitas omamoodi satiirilise kultuurikihi, millest üks osa oli ka poesabakultuur. Kui iseseisvuse taastudes sabad ära kadusid, tundsid mõnedki vanemad inimesed sellest sotsiaalsest fenomenist omakorda puudust.

Ühte suhtlemise kohta korraga polnud, isegi kui omavahelise jutu peamine aines oli võib-olla sellesama järjekorra ja seda põhjustava defitsiidi kriitika. Elu paradoksid.

Vabas ühiskonnas tekib defitsiit sageli siis, kui mõnda uut, eluliselt vajalikku toodet pole jõutud veel piisavalt toota. Probleemi võib põhjustada ka konkurentsi puudumine sektoris, monopolide võim. Mõnikord tekitatakse defitsiit ka kunstlikult, kommertslikel ja turunduslikel eesmärkidel. Näiteks tavatses “Tähtede sõja” filmisarja looja George Lucas tuua uue osa välja mõnes väiksemas kinoteatris, mis tekitas fännide võidujooksu.

Jah, koroonavaktsiine on vähe, need on uued, neid on korraga suures koguses vaja kõikjal maailmas. On tarne- ja logistikaprobleemid. Kuid fakt on see, et raiskasime eelmise sügise ära jumal teab mille peale, selmet massvaktsineerimine korralikult ette valmistada. Perearstid täitsid käsitsi arvutustabeleid, ketrasid telefoniga oma nimistut läbi ja õigusruum oli lünklik. Vaktsineerimise juht sai ametisse alles tänavu aprilli lõpus. Seda on vähe valjusti välja öeldud, aga vähemalt minu arvates läheb üsna puhtalt Jüri Ratase teise valitsuse kapsaaeda.

Nüüd tuleb meil leppida tohuvabohuga, nagu ta meil on. Vaktsineerida soovijad ummistavad patsiendiportaali, samal ajal kuuldub igasugu kõrvalteid, millega on vaktsiini saanud inimesed, kes ei kuulu eesliinile ega riskirühma. Tüüpiline defitsiidi kõrvalnähe, nagu kunagi oli letialune kaubandus. E-riigi üks aluspõhimõtteid on, et kodanik saab suhelda ühe asutusega üks kord. Arvan, et kui süsteem olnuks üles ehitatud teisiti – inimesed saanuks vaktsineerimiseks oma nime eos üles anda, mille alusel moodustunuks nimekirjad, oleks meie vaktsiinide kasutamise efektiivsus ja kaitsesüsti saanute protsent vahest regiooni kõrgeim.

Aga järjekorra seadus on see, et varem või hiljem jõuab järg ka viimse viie kätte, nagu laulusalmis. Ja järgmine kord oleme targemad.