:format(webp)/nginx/o/2021/05/11/13775193t1hf71c.jpg)
“Mele Pesti raamatu “Minu Kuressaare” ajalõim kestab oma kolmveerand sajandit ja on sealjuures nii otseselt kogetu või vanemate ja vanavanemate kaudu nii isiklik, kui veel olla saab,” kirjutab uussaarlane Olavi Antons.
Olavi Antons ⟩ “Minu Kuressaare”, hõrgult isiklik
:format(webp)/nginx/o/2020/05/19/13108640t1h932f.jpg)
Pea pool sajandit tagasi läitis veel küllalt hea tervise juures punaimpeeriumi lääneservas kõrguva kuussada aastat vana kindluslossi õuel Ekstra sigareti üks noor mees. See mees oli unisevõitu provintsilinnakese kohta silmatorkavalt moekalt riides (selles ajas aeg-ajalt purtsatavate sovetlike patriotismipuhangute käigus nimetati selliseid halvustavalt lõngusteks). See mees oli Olavi Pesti, kellest järgnevate kümnendite jooksul kasvab Saaremaa muuseumi raudvara.
Imestada, puhuti toriseda
Tinglikult võib öelda, et see sündmus kerkib ilmasambaks kesk aega ja ruumi, mille ümber Olavi tütar Mele Pesti punub lõime ajas tahapoole ja sealt edasi tänasesse päeva. Ega neid palju ole, kes öeldes “minu kodu on minu kindlus” võiksid vabalt ka teise “minu” ära jätta, sest vähemasti teiseks koduks loss, tema vallikraavid ja -nõlvad autorile ju olid. Need lapsepõlve muretud mängud aegadel, kui lapsed veel õue tikkusid.
Sarjaspetsiifiliselt satub Petrone Prindi autorite hulka ju ikka neid, kellele “Minu” sarja jaoks raamatu valmis pusimine on ühekordne väljakutse ja koos toimetajaga valatud verd, higi ja pisaraid on ridade vahelt ka tunda. Mele Pesti verivärske “Minu Kuressaare” on sellest patust igatahes prii ning veelgi enam – autor valdab sõna ja oskab neid kokku sättida nii, et küll otseselt halvasti ütlemata ei jäeta lugejaile ometigi kahtlust, mida ta asjast arvab. Olgu vaatluse all siis küprokiga eurondatud palkseinad või mõni muu maitse-, pieteedi- või eetikaroim.
Ma ei usu, et asi on ainult selles, et Pesti kavatseb Kuressaares edasi elada. See on lastetoast alguse saanud ning võõrsil õppides ja elades omandatud tolerants, millele haridus (Pesti teaduskraad on PhD) on lisanud võime mõista, miks need asjad parasjagu nii on, nagu nad on. Imestada, aga mitte endast välja minna, sõnastaks ma. Kui siis ehk puhuti toriseda. Olgu selle põhjuseks siis kasvõi kuressaarlaste omajagu veider veendumus, et autoga igale poole treppi saamine (ja hea oleks, kui kolmandale korrusele ka) peaks olema inimõigus.
Olles ise tõenäoliselt kogenud, et transpordile kulub suurlinnades igapäevaselt tunde, võib see Kuressaare mastaapides, kus lühikese telefonikõne jooksul jõuab jala kodust kontorisse kõndida, tunduda autorile ju vähemasti ülepingutatud. Pesti raamatus saavad sõna ka uuskuressaarlased, kelle pilk värskem ja kolkapatriotismist prii, et nii kentsakustele kui ka kiitmisväärsele näpuga näidata. Mõlemat jagub. Aga rohkem ma ei lobise, eks loete ise.
Kadunud maailm
Pesti raamatu omaette väärtus on kadunud maailma kirjeldused ehk autori mälestused bullerbilikust lapsepõlvest selles Kuressaares, mida enam olemaski ei ole ja mis kunagi tagasi ei tule ehk neist aegadest, kui Kuressaare ei olnud veel spaapealinn. Terve hulk asjaolusid, millistest muist tänaseks kadunud on – näiteks piiritsoonist tingitud liikumispiirangud –, ja muidugi saarelisus – millest midagi kindlasti kaotsi läheb, kui sild ehk püsiühendus tõesti kord tulema peaks – tingisid erakordselt turvalise keskkonna, mis õnneks on suuresti alles tänaseni.
Sarja tänaseks pooleteistsajast raamatust lõviosa läbilugenuna tõstaksin ma muu hulgas esile ka selle vooruse, et kui enamasti käsitlevad “Minu” raamatud perioode mõnest kuust heal juhul kümmekonna aastani ja pikem vaade kirjeldatavale antakse ajalooraamatu või Vikipeedia võtmes, siis Pesti ajalõim kestab oma kolmveerand sajandit ja on sealjuures nii otseselt kogetu või vanemate ja vanavanemate kaudu nii isiklik, kui veel olla saab. See on tõesti Mele Pesti ja tema perekonna Kuressaare lugu ja sellisena vaimustav.
“Autor valdab sõna ja oskab neid kokku sättida nii, et küll otseselt halvasti ütlemata ei jäeta lugejaile ometigi kahtlust, mida ta asjast arvab.”
Riburada pidi möödunud sajandi keskpaigast vanavanemate Haeskast linna kolimiseni kuni üsna hiljutiste sündmusteni – ühesuvisest sähvatusest Segasumma Suvilas ja tagantjärele vaadates loogiliselt järgnenud Edukontorini välja, millele moodne katkuaeg kõigi oma piirangutega pidurit tõmbab.
Et lugemiselamus on veel nii värske, ei saa ma ju täie kindlusega öelda, milline koht raamatust just selleks kõige lemmikumaks settib. Aga tõenäoliselt on see siiski peatükis, mis muu hulgas käsitleb uue spaahoone kerkimist autori vanaisa ehk Papa elamise ja mere (loe: merevaate) vahele.
“Lõpuks ometi on midagi huvitavat kah aknast vahtida,” leiab mu alati positiivne Papa sellestki olukorrast rosina. /-/ “Maa`p saa aru, misasja seda merd peaks muudkui päevad läbi vahtima, misjauks?”
No tõesti! Misjauks?