AARE RÜÜTEL ⟩ Kaduvad ja kadumatud aarded – lahkus

SA Kadunud juht Aare Rüütel. Foto: Erakogu

“Kui lahked me oleme? Oma vanemate, õdede-vendade, laste, töökaaslaste, sõprade vastu? Aga meile võõra inimese vastu, kas oleme lahked?” kirjutab sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel.

Kas oleme lahked inimese vastu, kes on pime või kelle lähedane on ootamatult ära kadunud või kes on vangis või kes istub Tallinna vanalinnas Viru tänaval kõnnitee sillutisel räpastes ja katkistes riietes ja teretab sind hetkel, kui sa pea ära pöörad? Kas me oleme lahked iga inimese vastu? Või on meie lahkusest saanud põgenemine meile ebamugavana tunduva abistamise eest lahkusest tehtud bisnise juurde?

Ostsin üleeile tanklast salati. Tähtaja ületanud toit on märgistatud kollase sildiga. Seda müüakse poole hinnaga, mitte ei jagata tasu küsimata. Meil ei oleks vaja toidupankasid, kui toitu müüvad ja valmistavad ettevõtjad kingiksid igaüks topsikese suppi või karbikese wokitud köögivilju neile, kellel on kõht tühi ja kellele toidu hinnad ei ole hetkel jõukohased. Kas see oleks lahke tegu? Või on lahke tegu müüa poole hinnaga, visata ära või toita vahendajaid? Selle asemel, et luua üks väike “toidupanga lauakene” iga toidupoe, restorani ja köögi juurde.

Põhja-Eesti pimedate ühing tänas 1. juunil oma sotsiaalmeedia lehel häid inimesi, kes annetasid oma tagastatava maksusumma nende ühingule. “Kogusime 113 eurot, mis läheb meie ühingu tegevuste arenguks. Oleme siiralt tänulikud iga annetuse eest!” kirjutasid nad.

Valik olla lahke

ERR-i portaalis kirjutas ajakirjanik Kertu Mooste mullu 30. juunil, et koeraomanik Oleg ja loomapäästegrupp kogusid raskes autoavariis kannatanud koera ravikulude eest loomakliinikule maksmiseks annetusi 31 000 eurot...

Kui paljud teist tunnevad sellele kontrastile rahulikult otsa vaadates, et abistamiskäitumine rõhuasetusega loomakliiniku äritegevuse rahastamiseks on teie valik olla lahke? Kui kõik loomakliinikud otsustaksid, et tühistavad vaese mehe koerte raviarved ja on lahked loomaomanike vastu, kes ei jõua raviteenuse eest maksta, kas teile tuleks siis meelde olla lahke inimeste vastu?

Kõigis vanusegruppides, eriti aga noorte seas on väga palju kasvanud vaimse tervise probleem. Avalikult meil ei räägita rongi ette hüpanud lastest või järjekordadest psühhiaatrite jutule, kelle juurde pääsevad esmalt vaid suitsidaalsed noored. Kust see vaimse tervise häda tuleb kui mitte algselt meie kodust? Kas me põgeneme oma lastega rääkimise, nende jaoks ja koos olemise eest ning pagendame pigem oma lahkuse looduse toiduahelast ühe jalaga kajakate ja vigastatud kassikeste väljatõstmise toetamisse? Saatan on leidlik inimese tähelepanu köitmisel ja näiteks ka meie lahkuse ümbersuunamisel meie lähedastelt, kes seda tegelikult vajavad, igasuguse erineva pseudolahkuse juurde.

“Lahkus ei ole mingisugune nõrkuse väljendus. Vastupidi, see on suurus. Kui selle ära tabad, läheb su selg nõks sirgemaks.”"

“Kui inimene ei usu Jumalat ega igavest elu, siis piirduvad tema plaanid üksnes nähtava maailmaga ja tema teod peegeldavad ka sellest tulenevaid valikuid. Kui me aga arvestame igavikuga, kajastuvad meie käesoleva hetke olemine ja teod otseselt ka tulevases elus. Puu kukub tavaliselt sinna, kuhu poole see on kaldu,” kirjutas Saarte praost Anti Toplaan 02.06.2021 Eesti Kiriku internetiportaalis.

Lugesin internetist tellitud raamatust “Kas teadsid, et?” üht liigutavat lugu vaesest poisist Howardist, kellele üks armas noor naine küsitud klaasitäie vee asemel tõi hoopis suure klaasitäie piima. Piima ära joonud, küsis poiss: “Palju ma teile võlgnen?” “Sa ei võlgne mulle midagi,” vastas noor naine, “ema õpetas meile, et lahkuse eest ei tohi tasu vastu võtta.” Poiss vastas: “Sel juhul tänan ma teid südamest.”

Kui Howard sellest majast lahkus, ei tundnud ta ennast mitte ainult füüsiliselt tugevamana, vaid ka tema usk jumalasse ning inimestesse oli suurem. Ta oli olnud peaaegu valmis alla andma ning loobuma.

Tasutud klaasi piimaga

Aastaid hiljem jäi see naine väga haigeks. Kohalikud arstid saatsid naise suurlinna, kus kutsuti kohale spetsialist, et tema haruldast haigust uurida. Kui dr Kelly kuulis linna nime, kust naine pärit oli, läks mees naise palatisse ja tundis naise kohe ära. Kindlameelselt lubas ta teha kõikvõimaliku, et naise elu päästa. Pärast pikka võitlust lahing raske haigusega võideti. Dr Kelly palus, et talle saadetaks viimaseks kinnitamiseks kogu raviprotsessi arve. Ta vaatas seda, kirjutas midagi selle serva peale ning seejärel palus viia see naise palatisse. Naine ei julgenud arvet kohe avada, kartes, et tal kulub kogu ülejäänud elu, et seda ära maksta. Lõpuks ta vaatas ning luges arve servale käsitsi kirjutatud sõnu “Täielikult tasutud ühe klaasi piimaga. Dr Howard Kelly”. Rõõmupisarad täitsid naise silmi ja õnnelikku südant.

Dr Howard Atwood Kelly (1858–1943) elus, kes oli üks neljast Johns Hopkinsi meditsiiniuuringute ülikooli asutajatest Ameerikas, on see lugu klaasi piimaga tõesti juhtunud. Tõsi, mitte nii dramaatiliselt. Ometi sobib see liigutavamaks kirjutatud lugu ülihästi iseloomustama seda suurt ja lahket inimest.

Mõelgem selle loo üle. Kas selle naise tegu kadus, nagu kaob kõik maine, mis saab kord kunagi taas mullaks? Või sündis selle läbi midagi kadumatut? Sellele poisile, naisele endale hilisemalt, mulle seda lugedes, ja sünnib nüüd, kui jagan seda teiega, ka osale teist. Ja saab teie läbi veelgi edasi jagatud.

Isegi kui lahkus teise inimese vastu võib esmapilgul tunduda meile ebamugav, on ta parim. Kui lahke oled sina? Ma mõtlen kõigi inimeste vastu, keda sa oma päevas kohtad või kellest mõtled?

Lahkus ei ole mingisugune nõrkuse väljendus. Vastupidi, see on suurus. Kui selle ära tabad, läheb su selg nõks sirgemaks. Olen tähele pannud, et kui seisad mõtte ees, kas käituda või öelda kellelegi kehvasti, siis endale lahkuse meeldetuletamine võidab kohe igasuguse negatiivse mõtte. See on kerge ja alustada võib igapäevaselt kasvõi sõnade “palun”, mis tähendab “ma pean sinust lugu”, ja “tänan” – “ma hindan sind ja seda, mida sa teed” – kasutamisest.

Head kombed näitavad, et sa hoolid. Headele sõnadele järgnevad head teod. Millegi, mis sul on, teisele inimesele andmine hetkel, kui ta seda vajab ja sinul seda on, on parim. See on üks viis leida endas üles ja avada see tähelepanuväärne hing, kes sinus on.