KÕNE IFFILE ⟩ Praamisabas veedetud tunnid tasub muuta võimalikult meeldivaks

Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

Saarlasest muusiku Ivo Linna jaoks pole tundide pikkused järjekorrad sadamas midagi uut. Eilegi ootas mandrilt Muhku sõita soovinud lauljat Virtsus ees neljatunnine ooteaeg, kuna Tõllu-nimeline laev oli pärast õnnetust rivist väljas.

Mul on küll e-pilet ostetud, aga ka neid, kes seda teinud on, võetakse laevale üldjärjekorras. Seega olen valmistunud, et tuleb mõnda aega oodata.

Nõukogude ajal, kui üle väina sõitsid sellised väikesed praamid nagu Sõprus, Suurupi ja Severodvinsk, oli ootamist ikka mehemoodi, tihtipeale just suveajal. Mingeid eelisjärjekordi ju toona polnud. Mäletan, et kui mu tütar oli alles titeke, ootasime Virtsus ülesõitu samuti üle nelja tunni. Toona järgnes ju veel piirivalve kontroll.

Ka uuemal ajal olen truisti üle kolme tunni järjekorras veetnud. Nutikad kaubandusinimesed kasutasid olukorda ära – müüsid õlut, jäätist. Jaanipäevast karastunud mehepojad olid oma naised rooli taha saatnud ja tundsid end hästi.

Selleks, et ei peaks autoga väina ületama, oli mul vahepeal nn kahe auto süsteem – ühega sõitsin kodust Kuivastusse, teine ootas Virtsus. Laevale läksin jalamehena. Enam ma nii rikas ei ole, et kaht autot pidada (naerab – toim). Püüan oma sõitudeks piisavalt aega planeerida, et õigeks ajaks üle mere saada.

Neile, kes vanu praame ja pikki ooteaegu ei mäleta, võib praegune olukord, kus üks laev on rivist väljas ja järjekord väga pikk, tunduda lausa mõistusevastane. Et “miks te midagi ei tee ja kohe asenduslaevu käima ei pane?” Mina suhtun asja rahulikult: õnnetus ei hüüa tulles ning kui meie olukorda parandada ei saa, pole oma närve rikkuda mingit põhjust.

Nii ma siis püüan muuta selle ootamisaja võimalikult meeldivaks: loen, lahendan ristsõnu, kuulan mõnusat muusikat. Vahel olen end kätte võtnud ja vaiksel häälel mingeid laule harjutanud.

Kui rääkida praamisõitudest endist, siis midagi väga dramaatilist pole ma kogenud ühelgi oma üleväinasõidul. Eks aeg-ajalt ole ikka ette tulnud ka tormiseid päevi. Mäletan, kuidas need omaaegsed väikesed praamid kõikusid nii, et mõnigi reisija lausa öökis. Asjad laevas lendasid, inimesed hoidsid kramplikult kuskilt kinni, et mitte kukkuda.

Juba uuemal ajal, eelmise operaatori ajal sattusin kord sõitma päeval, kui tuul oli nii ebasobiv, et praamisõit – mis tavaliselt kestab alla poole tunni – venis paari tunni pikkuseks.

Kunagi 1990ndate alguses oli mul väike Soomest toodud Škoda. Mu auto oli väga madal ja ma ei märganud, et laeva tekil – praam oli vist Tehumardi – on mingid kõrgendikud. Sõitsingi autol karteri põhja puruks. Kuidagi sain Kuivastus kaldale, sõber tuli Kuressaarest ja lohistas mu auto remonditöökotta.

25 aastat tagasi lootsime õhtul Virtsust Kuivastusse väljuva praami peale saada, aga tormi tõttu praamid ei liikunud. Suure surmaga leidsime Virtsus öömaja, aga seal oli pööraselt külm. Kannatasime siiski välja ja hommikul vara pääsesime praami peale.

Veel on mul meeles üks isemoodi väinaületamine, aga mitte laevaga, vaid jääteed mööda. Käisime oma klassiga – see oli vist 10. klassis – Tallinnas teatris. Mandrile minnes sõitsime üle jäätee ning jääteed mööda hakkasime ka tagasi, Virtsust Muhusse sõitma. Sadakond meetrit enne maale jõudmist pidas bussijuht bussi kinni ja ütles: “Poisid, bussist välja!” Kuna ilm oli kevadiseks muutunud, oli jääle tekkinud juba paarkümmend sentimeetrit vett. Maha minnes saime bussi kaalu vähendada. Tõeliste härrasmeestena tegime seda, mis palutud. Kalpsasime läbi vee, jalad märjad ja külm ka, aga – noorte inimeste värk – lõbu oli laialt.