Praegusel ajal on väga aktuaalseks muutunud Saare maakonna ja Mandri-Eesti vaheline püsiühendus. Kuid püüdke ette kujutada, et sõidate sõiduautoga või bussiga sillal umbes 30 meetri kõrgusel merepinnast, kus on mõlemas suunas üsnagi tihe liiklussagedus.
On tugev küljetuul, mis on meie väinade peal põhiline tuulesuund. Edasi – meie saartel valitsevad sellised kliimatingimused, kus nii sügisel kui ka kevadel tekib üsna pikka aega kiilasjää.
On olnud juhus, kus Väikese väina tammil lükkas küljetuul autobussi teelt ära ja bussijuht ütles intervjuus, et ta ei saanud mitte midagi teha, tee oli libe ja küljetuul tugev. Ja see oli maapinnal.
Siit tekivad küsimused: kui toimub samasugune avarii seal üleval silla peal, siis kuidas see likvideeritakse ning milliste vahenditega ja kes likvideerib? Kas valitsus ostab merekraana?
Kui on kiilasjää või tihe lumesadu ja -tuisk, tekivad lumevaalud. Samad probleemid, mis avarii korral saab – kes sellega tegeleb?
Olen pessimist – kas silda saab meie tingimustes üldse nimetada püsiühenduseks?
Mina eelistan tunnelit. Esiteks – eelpool nimetatud ohud puuduvad või on minimaalsed. Teiseks on tunneli ehitus odavam ja selle teevad ära meie oma riigi töötajad, Ida-Virumaa kaevurid.
Minu arvates on see üsna tõsine argument, mida tuleb arvestada. Inimesed saavad tööd ja raha jääb oma riiki. Kuna tunneli ehitamisega saab väga suure koguse head ehitusmaterjali, millest on teedeehitajatel juba praegugi suur puudus. Seda materjali on võimalik müüa ka välismaale, mis teeks ehituse veel odavamaks.
Tunnel ei sega lindude rännet ega häiri hüljeste elupaiku, mida looduskaitsjad väga kardavad.