“Tegu oli hästi läbimõeldud ja ka teostatud etendusega, mis peaks kandma suurepäraselt Maasilinna kultuuriväärtusena edasikandmise ideed,” kirjutab teatrihuviline Aarne Põlluäär.
Lustimäng “Kena keik! Ehk kuidas saarerahvas suurel maal pidus käis”
Juba mitmed aastad on MTÜ Maasilinna Selts toimetanud Maasi ordulinnuse vaatamisväärsusena propageerimise eesmärgil. Suurte eesmärkidena nähakse nii kunagise uhke ordulinnuse hiilguse taastamist, turistide tõmbenumbrina kaardile tagasitoomist kui ka kohalikule rahvale kontsertide ja teatrietenduste korraldamist.
Seltsi eestvedajate ja liikmete üks suuremaid ja tõsisemaid väljakutseid on igal aastal Maasilinnas lavale tuua üks vabaõhuetendus, millega sel aastal ka algust tehti.
5.–9. augustini etendati Maasilinna kahel laval Juhan Smuuli 1957. aastal kirjutatud “Muhulaste imelikud seiklused Tallinnas juubelilaulupeol” põhjal loodud lustitükki “Kena keik! Ehk kuidas saarerahvas suurel maal pidus käis”. Idee autoriks Silvi Teesalu, libreto ja lavastus Piia Bergstein, liikumine Mall Noormets, muusikaline kujundus Martti Nõu ja lavakujundus Aare Martinson.
Lavastuse nii korraldus- kui ka loomeprotsessi, aga ka etendusse endasse oli kaasatud palju Orissaare, Pöide ja Muhu kandi kohalikku rahvast, tantsijaid ja lauljaid. Ühtekokku kuulus meeskonda 59 inimest, neist üheksa osatäitjad, kolm lavameeskonnas, 14 abilist, kaheksa lauljat, 25 tantsijat ning hulgaliselt vabatahtlikke, kes erinevatel päevadel etenduse ettevalmistamist toetasid.
Kindlasti leidis see, kes palju Smuuli lugenud, äratundmisrõõmu, sest lavastaja oli stsenaariumi kokku kirjutatud väga erinevatest Smuuli tekstidest lähtuvalt, mis siis üheks lustimänguks kokku saanud. Sellist tagasisidet jagasid etenduse külastajad pärast etendust.
Juhan Smuuli raamat “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol” jõudis trükki 1955. aastal, ajal, mil nõukogude kirjanduses nalja ei tehtud. Kodukohaainelisele folkloorile, rahvanaljanditele ja anekdootidele tuginevasse loosse on põimitud unenägusid ja nägemuspilte, vaimukat pilget ning sekkuvad ka üleloomulikud jõud. Meie lihtne lugu Smuuli följetonliku raamatu ainetel pakub heatahtlikku ajatut huumorit, lahedaid saare karaktereid ja ei puudu ka oma armuintriig. Ja et kompott oleks täielik ehk rahvalik, siis toetavad meie lustimängu nii tantsijad kui ka lauljad, igaüks omal viisil. /Nii lubas vaatajatele kavaleht./
Köitvad stseenid
Aga läheme etenduse juurde. Pärast kolmandat laevavilet, mis publikule etenduse algust meelde tuletasid, hakkas kõlama Ülo Vinteri seatud meloodia “Majakene mere ääres”.
Kalamees Ants Logi, armunud meremees (Martti Nõu) läheb randa võrke välja tooma, Eha Keetelik, segaduses noor naine (Helen Oll) askeldab taluhoovis kanadega. Taamal otsib magamisaset suur purjus mees Andrus Kaksteist (Ivo Maripuu) ja rattaga on teda otsima tulnud väike mees Aadu Kadakas (Ants Kollo). Taluhoovis toimetavad Timofei lesk Mare Tüürimees (Ene Üts), külanaine (Anu Viljaste), Antsu ja Eha vahele kiilulööja Riks Sikusarv, aferist ja hullutaja (Peep Kollo).
Etendus algab juba pealtvaatajaid köitvate stseenidega, mille mõtete sidumine esialgu kõige lihtsamana ei tundugi, kuid etenduse arenedes saab pilt järjest selgemaks.
Ehedad laulud Arne Oidi varamust annavad tegevusele värvi ja sügavust ning loomulikult käib laulude juurde ehtne akordionimuusika (Mihkel Mereäär). Tugevat värvi ja mahtu lisab etendusele muljetavaldav lauljate-tantsijate vägi, ilma kelleta ei oleks sellist muusikalist tükki ka ette kujutanud.
Etenduse esimene vaatus toimus Maasilinna nõlva all otse parkla servas, kus avanes ehe vaade merele, linnusele, roostikule, ojale. Kõik see tundus nagu etenduse tarvis valatult tervikuna ja pani pealtvaatajad teatritükki panoraamselt jälgima, kuna tegevus käis kõikjal.
Latt on paigas
Võib-olla vajanuks tegevuse algus pisut selgitust, et vaataja oleks teadlik olnud ka taustal toimuvast, kuid ajapikku kohanes publik olustikuga ja hakkas mõistma kogu tervikut.
Tahangi siinkohal väga kiita lavastaja oskust panna taustajõud tegutsema nii, et tegevus olekski nagu suurel territooriumil või erinevates hoovides. Taustajõududena kaasalöönud lauljad, tantsijad said oma rolliga ka suurepäraselt hakkama.
Keegi ei seisnud jõude, et oodata järgmist tegevust laval, vaid kõik toimus sünkroonselt, nagu käinuks kogu ümbruses tavaelu oma igapäevarütmis.
Kui kogu seltskond end laulupeole minekuks laeva ootele sättinud, lõppes ka esimene vaatus ning publikule anti aega ringiliikumiseks, kaunite vaadete nautimiseks ning muidugi ka kehakinnitamiseks teatrikohvikus. Kohvikuga olid vaeva näinud Anneli Võting, Sirje Põlluäär, Irja Salm, Sadama kõrts, Marit Rauk ja seltsing Vallimemm.
Pärast pooletunnist pausi algas teine vaatus linnuse sisehoovis selleks spetsiaalselt ehitatud laval koos linna imiteerivate kujundustega linnuse külgedel ning ka linnakõrtsiga. Mängu tuli uus tegelane Kaunis Kübar Iia Iluvald, kulturnik (Eine Järmut), kes lõi kiilu linna hullama tulnud Eha ja Riksi vahele, andes võimaluse tekkida kaunil armuromaanil Antsu ja Eha vahel.
Eikusagilt ilmus ka vanamees Kuradijalg (Peeter Dudnik), kelle tegevus lisas ehedat vürtsi nii mitmelegi stseenile. Kaunid laulud ja romantilised tantsunumbrid kulmineerusid etenduse lõppvaatuseks, kus laval kõik osatäitjad ja taustajõud, esitamaks kaunist lõpulaulu, mis suisa spetsiaalselt just selle lavastuse tarvis loodud.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et tegu oli hästi läbimõeldud ja ka teostatud etendusega, mis peaks suurepäraselt kandma Maasilinna kultuuriväärtusena edasikandmise ideed.
Järgmise aasta lavastuse mõtteader on juba mulda lükatud, jääb üle oodata vaid selle teostumist. Latt on paigas ja tegijatel jaksu seda ületada veel piisavalt.