/nginx/o/2021/09/02/14043369t1h933e.jpg)
“1. september. Mees, kes mind sel puhul maalis, ohkas aeg-ajalt ja küsis mingil hetkel natuke närviliselt, et kas ma võiks naeratada. Ei võinud,” kirjutab Kuressaare ametikooli disainisuuna ja Tartu kunstikooli õpetaja Merit Karise.
MERIT KARISE ⟩ Koolitüdruk lillega
Mehel ei jäänud muud üle, kui maalida mulle juustesse üks lill, mida päriselt ei eksisteeri, mis torkab silma nagu pärlkõrvarõngas ühel ammu maalitud suurema tüdruku pildil – lihtsalt teisi pilte tüdruku ja detailiga mulle spontaanselt pähe ei tule – ning mõjub kui viimane märk suvest ja lapsepõlvest, mis lõpeb, sest algab õppimine, tõsine koolitöö.
Pärit Saaremaalt
See mees sündis Kuressaares Saaremaa kuulsa maadleja Aleksander Sanniku pojana, kuid hakkas kandma ema nime, sest isa pere juurde ei jäänud. Ema suri varsti, poiss lapsendati ja viidi sõja ajal Rootsi.
Ta ei kohanenud uue kodu ega maaga ning põgenes 19-aastasena, et naasta kodumaale, kuid võeti kinni Leningradi oblastis kahtlustatuna spioneerimises. Noorele mehele määrati karistuseks 10 aastat vangistust Kasahstani steppides GULAG-i Jekibastuzi ja Steplagi sunnitöölaagris.
Arreteerimise käigus 1949. aastal hävitati ta enda sõnul 500 joonistust, akvarelli ja õlimaali. Laagris tegutses ta kunstnikuna edasi, täites tellimustöid. Nii kujunes noormehel sügavam huvi inimnäo ja looduse kujutamise vastu, mis jätkus läbi kogu loomeperioodi.
Keskkooli lõpetas ta Eestisse naasnult 27-aastaselt ja ERKI-sse astus 37-aastaselt.
Tema looming ei mahtunud Nõukogude Eesti kunsti peavoolu ega meil toona alternatiivseks kunstiks peetud mugandatud lääne kunstisuundade raamidesse. Ta elatus lasteaedades tellimustöödena laste portreede maalimisest, mida sai kokku tuhandeid.
Kunst on töö
Selline lugu lapsepõlvest, õppimisest, koolist – ja kõige enam suurest kutsumusest kunsti vastu, mis aitas ellu jääda nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga rasketel aegadel – tuli välja, kui hiljuti vaatasin esimest korda lähemalt, mis nimi on kirjutatud vanematekodus mu toas rippunud maalile ja hakkasin uurima.
Mõtlesin ka sellele, et me ei tea, milline on meie vastas istuva inimese elujoon ja millised punktid meid ühendavad, kas minevikus, olevikus või tulevikus. Ei teadnud me toona kumbki, ei maalija ega maalitav, et minu elutee viib Kuressaarde õpetajaks ja kokku lausa kahte kooli, kus kunsti õpetatakse.
Mul on kahju, et käimata on jäänud tema näitusel 2019. aastal Kuressaare lossis, 2020. aastal Kondase keskuses ja sel suvel Hiiumaa muuseumis. Neljandat võimalust ma maha ei maga.
“Kunsti, nagu teadusegi kriteeriumiks on oskuste täiuslikkus. Kunst on töö, talendi treeninguga saavutatud oskus näitamiseks valitud teema, sisu edasiandmisel,” ütles Kaljo Simson (1929–2017).
Head ja kerget kooliteed kõigile, kes sel sügisel kunsti õppima hakkavad kas omal käel, kursusel, huvikoolis, kunstigümnaasiumis, kutsekoolis või kõrgkoolis. Ja kui ka ei õpi kunsti, astuge läbi vähemalt ühelt kohalikult näituselt algaval õppeaastal. Võite sattuda huvitavasse mõttelisse vestlusse maailma ilu, valu, seikluste ja unistuste üle.
Avaldatud autori Facebooki seinal