Haldusreform peab jätkuma

Riigikontrolör Janar Holm. Foto: Andres Haabu

“Haldusreform peab jätkuma, sest omavalitsuste võimekus pole mõõdetav mitte ainult nende suuruse ja rahvaarvu järgi, vaid neile usaldatud ülesannete ja otsustusõiguse järgi!” kirjutab saarlasest riigikontrolör Janar Holm riigikontrolli blogis.

Neli aastat tagasi toimunud muudatused omavalitsuskorralduses kergitasid inimeste ootusi, aga tekitasid ka hirme. Sügisel ootavad kohalikke omavalitsusi ees taas volikogu valimised. On õige hetk küsida, kas hirmud on osutunud tõeks. Kas ühinemise tõttu on inimesed jäänud teenusteta ja kogukondade varasem kaasarääkimisõigus on uutes omavalitsustes kadunud? Või on vastupidi – kas just sellise omavalitsuskorraldusega on kõik rahul ja haldusreformi võib pidada lõpetatuks? Minu lühike vastus on selge ei. Selgitan, miks minu arvates on haldusreformiga jäädud poolele teele.

Selleks, et uurida 2017. aasta haldusreformi tulemust, koostas riigikontroll ülevaate “Omavalitsuse teenuste korraldus endiste keskuste lähedastes kantides pärast haldusreformi”. Uurisime, kas risk, et omavalitsuste ühinemine toob kaasa teenuste koondumise suurematesse keskustesse ja tekivad uued ääremaad, on tõeks saanud. Vaatluse all oli 56 piirkonda ehk kanti kümnes uues omavalitsuses (nende hulgas Saaremaa vallas – toim), kus praeguse omavalitsuse keskusesse jõudmiseks tuleb ette võtta vähemalt 25 km pikem teekond kui enne reformi.

Samm õiges suunas

Ülevaate koostamise käigus sai mulle selgeks, et haldusreformiga tehti samm õiges suunas ja risk, et inimesed jäävad reformi tõttu teenusteta, ei realiseerunud. Kui uus vallakeskus ka liikus kilomeetrite taha, siis oskasid omavalitsused leida inimeste jaoks paindlikke lahendusi. Üldjuhul on e-teenustega, mis on kombineeritud kohapealse teenindamisega, inimeste vajadused kaetud – seda kinnitasid riigikontrollile valdavalt ka küsitletud kogukondade esindajad.

Mündil on aga ka teine pool: riigikontroll tegi ülevaates mitu järeldust selle kohta, mida reformi käigus oleks saanud ja mida edaspidi tuleks teisiti teha.

Näiteks on 2017. aasta muutused mitmes piirkonnas toonud teenuste mõistliku korralduse mõttes kaasa pooliku lahenduse. Reformi üldine positiivne tulemus ei olnud sama positiivne inimeste jaoks juhul, kui uus omavalitsus moodustus suurema keskuseta väiksematest omavalitsustest. Olulisi teenuseid tarbitakse jätkuvalt suuremates keskustes, mis asuvad naaberomavalitsustes või kaugemal.

Teine järeldus puudutab ühinemislepinguid, kus kokkulepitud sõnastus takistas muutuste elluviimist. Näiteks oli ühinemislepingutes rõhutud valla asutuste säilimisele ega osatud arvestada sellega, et asutuste säilitamisest olulisem on teenuste kättesaadavus.

“Pean eesmärgiks saavutada olukord, kus kohalikud omavalitsused täidavad kõiki ülesanded, mida on mõistlik täita inimestele lähimal tasandil.”

Samuti ei ole sageli teoks saanud kõik ühinemislepingus lubatud investeeringud, sest lubadused olid üle paisutatud. Kõigi kokkulepitud investeeringute tegemise ebarealistlikkus oli asjaosalistele sageli teada algusest peale. Lepingus kajastatud investeeringud olid osa lubadustest, mille toel saadi kogukondadelt ühinemiseks nõusolek.

Kolmas järeldus puudutab inimeste kaasarääkimise võimalusi oma kandi elu korraldamisel ehk osavaldu ja -kogusid. Riigikontroll leidis, et osavaldade moodustamine ei ole tihti loodetud tulemust andnud, kuna osavalla esinduskogu liikmed ei tunneta, et nende seisukohtadest midagi sõltuks. Osavallakogu tegevuse peamise probleemina nägid kogukonna esindajad, et nad ei saa vastu võtta rahalisi otsuseid, sest osavallal puudub eelarve.

Riigivõim ei ole oma ülesannet täitnud seni, kuni kohalikku omavalitsemist ei toimu kõigis valdkondades, välja arvatud valdkondades, kus otsuste tegemine riigivõimu tasandil on möödapääsmatu. Pean eesmärgiks saavutada olukord, kus kohalikud omavalitsused täidavad kõiki ülesandeid, mida on mõistlik täita inimestele lähimal tasandil.

Süsteemi tuleb muuta

Kohalike omavalitsuste lai otsustusõigus ei hõlma minu arvates mitte ainult omavalitsuse tegevusvaldkondi, st mida ja kuidas teha, vaid hoopis laiemat õigust otsustada ise ka rahateenimise allikate üle ja leida lahendusi kulutuste kandmiseks.

Lisaks on riigikontroll juba varem juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et kohalike omavalitsuste rahastamissüsteemi tuleb põhimõtteliselt muuta. Näiteks soovitas riigikontroll liikuda haridustoetuse sihtotstarbe kaotamise suunas, et muuta see omavalitsuste n-ö sildita tulubaasi osaks.

Tunnetan, et avalikkus, kohalikud omavalitsused ja poliitikud on valmis tõsiselt arutama omavalitsuste rahastamissüsteemi muutmise üle. Kuidas omavalitsuste otsustusõigust suurendada ja vähemalt raha sildistamisest loobuda, on rahandusministeerium tegelikult läbi arvutanud, otsustamine on vaid poliitilise tahte küsimus.

Omavalitsuste ülesannete ja rahastamise aluspõhimõtete muutmine oli 2017. aasta haldusreformi üks eesmärke, mis aja ja kokkulepete puudumise tõttu lükati reformi järgmisse etappi edasi. Millal aga haldusreformi järgmisse etappi jõutakse?

Kokkuvõtteks. Riigikontroll on kohalike omavalitsuste tegemistel teraselt silma peal hoidnud juba 15 aastat. Algul tõdemusega, et enamik omavalitsusi on liiga väikesed, et neile pandud ülesannetega hakkama saada. Seejärel veendumusega, et haldusreformi läbi viimata asja parandada ei saa. Muutumatu on aga olnud riigikontrolli seisukoht, et kohalikku elu tuleb korraldada kohapeal. Tugevad, iseotsustavad ja võimekad vallad ja linnad on Eesti riigi ja meie kõigi huvides. Kohalikud omavalitsused on pälvinud oma elanike valdava osa usalduse. Riigil tuleb anda oma panus võimekamate omavalitsuste kujunemisse, luua selleks õiguslikud eeldused ja keskkond ning seal, kus abi küsitakse, toetada omavalitsusi hea nõuga. Haldusreformiga tuleb edasi minna, sest omavalitsuste võimekus pole mõõdetav mitte ainult nende suuruse ja rahvaarvu järgi, vaid neile usaldatud ülesannete ja otsustusõiguse järgi!