Kogu selle planeeringu kavatsuste paketis on ette nähtud põhjalikke ja erinevaid uuringuid alates sotsiaalmajanduslikest uuringutest kuni käsitiivaliste ja hüljeste elukeskkonna hindamiseni. Alles punkt 2.2.4 võtab vaatluse alla majanduslikud kriteeriumid. Loodame, et planeeringu elluviijad võtavad kuulda meie tagasihoidlikku nõu ja tõstavad selle majandusliku poole kõige esimeseks.
Alles pärast seda, kui on selgunud, mis on silla ehituse ja ekspluatatsiooni maksumus ning võimalik tulu Saare maakonna majandusele; kui palju on sellest projektist aastaringseid kasusaajaid
(me ei pea silmas silda ehitavat ettevõtet – selle kasum on niigi kindel); kui kulukas oleks pikas plaanis parendatud laevaliiklus, saaksime otsustada, kas seda rajatist on üleüldse vaja.
Õõnsalt kõlavad võimalikud vastuväited, et kõike peab vaatlema kompleksselt. Ei pea. Kui selgub selle projekti majanduslik mõttetus, pole meil vaja kokku lugeda Kuivastus lendlevaid suurvidevlasi või muid nahkhiiri. Vähemalt mitte selle uuringu raames.
Juba ainuüksi fakt, et algatatud uuring maksab 20–40 miljonit eurot, on kõnekas. Ajal, mil riik plaanib võtta raha laste huviharidusest ja saata laiali kaitseväe orkestri, et säästa miljon, on selline laristamine kõike muud kui kokkuhoid riigikassale.
Tagasi küsimuse juurde, kellele seda püsiühendust tehakse? Demograafiline kõver liigub aeglaselt, aga kindlalt allapoole. Saare maakonnas on viimasel ajal kasvanud üksnes Muhu ja Ruhnu elanikkond. Kogu maakonnas on täna 33 032 püsielanikku.
Meile vastuväitjad saavad muidugi argumendiks tuua pikemad järjekorrad puhkuste ajal, aga teemat ei peaks püstitama kahe-kolme kuu liikluse, vaid aastaringse kasutustiheduse järgi. TS Laevade statistika näitab selgelt, millised on aasta lõikes reisijaterohkemad nädalavahetused – neid pole palju üle kümne. Seega püütakse segi ajada üksikut ja üldist: üksikuid suurema liiklusega päevi tahetakse eksponeerida pidevate ootejärjekordadena sadamates.