:format(webp)/nginx/o/2020/06/05/13137866t1h337c.jpg)
“Esiteks anna andeks, et täna pöördun Sinu poole läbi ajalehe, aga me oleme rääkinud aastate jooksul korduvalt ja korduvalt. On olnud aegu, kui mõistad mind, saad aru ning tunnistad ka ise, et Sul on probleem alkoholiga või muu sõltuvusainega,” kirjutab endine sõltlane ja tänane kogemusnõustaja Ervin Raudsik.
/nginx/o/2021/09/17/14076963t1h1b25.jpg)
Kust algab sõltuvus? Sõltuvus algab sealt, kui me ei suuda 14-päevase perioodi jooksul enam olla ilma alkoholita, vaid meie sees kasvab tung ja vajadus lubada endale “üks väike” – mis kergesti kasvab üle pudeliks–kaheks–kolmeks –, olgu siis lahja või kangem alkohol.
Aja jooksul kogused suurenevad ja märkamatult jäävad lühemaks ka alkoholivabad perioodid. Sujuvalt on igast nädalavahetusest saanud kas igapäevane või ülepäeviti vajatav niinimetatud väike lõõgastus, mis lõpeb alati järgmisel hommikul halva enesetundega.
Hommikul lubad Sa endale raudselt, et “teen lõpu ja lõpetan”. Jah, heal juhul suudad Sa seda lubadust pidada lõunani, kuid pärast seda: “No luban omale ühe väikese”, ja nii Sa asudki taas uuele ringile.
Meie (ema, isa, abikaasa, lapsed, lähedased, sõbrad), kes oleme Su kõrval – me oleme püüdnud Sind toetada, aidata, pakkuda abi. Jah, oli perioode, kui Sa meid kuulasid ja olid valmis abi vastu võtma. Kuna see abi ei andnud aga pärast ühte-kahte katsetust tulemust, Sa kahjuks loobusid, sest lihtsam oli lubada endale taas “üks väike”, mis andis tulemuse pärast esimest lonksu. Ja märkamatult on sellest “ühest väikesest” saanudki pea igapäevane kaaslane.
Endale lohutuseks arvad tihti, et meie oleme vihased Sinu peale ja ongi taas põhjus, et teha taas “üks väike”. Tegelikult aga oleme kurvad, õnnetud ja abitud.
Me hoolime Sinust, Sa oled meile oluline, kuid kahjuks see abitus, mis meid tabanud on, muudab meid õnnetuks ja teeb väga haiget meie hingele. Aeg-ajalt Sa isegi märkad seda, kuid see sisemine tung ja vajadus mõnuaine järele lämmatab kogu Sinu selge mõtlemise ja nii ta taas läheb.
Märkamatult oleme jõudnud olukorda, kus kainemal hetkel teed plaane homseks, üritad teha tööd, planeerid tegevusi oma lähedaste ja sõpradega, kuid tänaseks on karm reaalsus see, et tegelikult oma ajus planeerid ja otsid sa ainult uut võimalust, et teha see “üks väike”.
Ilma alkoholita värised Sa üle kogu keha ning seesmine väga halb enesetunne lämmatab kogu Su reaalse mõtlemise. Kahjuks oleme jõudnud olukorda, kus Sinu elu juhib ainult üks mõte ja soov, millal ja kust saada see järgmine “üks väike”.
Jah, armas sõber, täna on Sul veel pere, lähedased, töö ja sõbrad. Kui aga kõik jätkub ning Sa ei julge ning häbened abi otsida, siis üsna kiiresti tabab ka Sind see, mis enamikku sõltlasi: Sul ei ole enam peret, sest nad lihtsalt ei jaksanud enam Su kõrval olla. Sinu sõltuvus halvas kogu pere elu. Viimasel ajal tiirles kogu elu ainult Sinu joomise ümber.
“Hommikul lubad Sa endale raudselt, et “teen lõpu ja lõpetan”. Jah, heal juhul suudad Sa seda lubadust pidada lõunani.”
Ühel õhtul oled Sa “õnnelik” – tunned suurt soovi suhelda ning kurta oma raske saatuse ja elu üle. Teisel päeval oled “õnnetu”, sest nii paha on olla, üritad kaineks saada ja vajad lohutust. Nii kordub see päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Ja lahendust ei ole, sest Sa ei suuda endale tunnistada, et vajad abi. Sa jätkuvalt usud ja loodad, et tuled ise toime.
Täna Sul võib-olla veel on töökoht, aga seegi on aja küsimus, sest ka Sinu tööandjal on närvid. Ka tema kannatusel on piirid. Ta on leppinud ja püüab mõista, et meil kõigil on raskeid aegu, ning usub ja loodab, et see möödub, aga küsimus on: kui kaua?
Lihtne on öelda, et võta end kokku ja otsi abi. Enda arvates võtad Sa end pärast iga tarvitamist kokku ja lubad endale, et see oli viimane kord ja rohkem seda enam ei juhtu. Sa ju tead, et Sina ei ole selline, nagu enamik sõltlasi – Sina saad ise hakkama.
Endise sõltlasena – tänaseks 20 aastat kainena, aga inimesena, kes ma iga päev elan teadmisega, et tagasilangus ohustab ka mind, ning kes ma aastaid olen vabatahtlikult üritanud teid kõiki aidata – julgen väita, et üldjuhul ükski meist, sõltlastest, ei saa ise hakkama.
Sõltuvus on haigus nagu kõik teisedki haigused ja selle kontrolli alla saamiseks vajame abi. Mida varem Sa oma julguse kokku võtad ja abi küsid, seda lihtsam on ka sellest haigusest välja tulla.
See haigus ei taba meid üleöö, see on ikka pikkade aastate jooksul tehtud töö ja vaeva tulemus ning sellest väljatulemine võtab samuti pikalt aega.
Armas sõber (sõltlane), ära iial unusta, et meie (lähedased, sõbrad) oleme sinu kõrval ja oleme valmis sind toetama, aga Sa pead tõesti ise siiralt, südamest tahtma ja soovima seda ringi purustada.
Arvan, et minu mõtetega ühinevad paljud lähedased, kes me oleme Sinu kõrval, armas Sõber.