LUGEJA KIRI ⟩ Hoolekandeteenuse koht kui defitsiit

Ratastool. Foto on illustratiivne Foto: www.freepik.com

Mu erivajadusega laps lõpetas kevadel kooli ja koos temaga veel kolm last. Neist kaks last on valla eestkostel. Huvitav, kuidas nendele neljale lapsele – kes tänaseks on kõik 18 – ei leita hoolekandeteenuse kohta?

Koha saavad need, kes on juba ammu olnud teenusel kuskil teises asutuses. Lihtsalt tõstetakse inimesi ühest kohast teise, samas on ära unustatud need, kes lõpetavad kooli. Kuidas küll kohtade jagajad hooldusvajadusest aru ei saa?

Kaks aastat tagasi panin lapse järjekorda ning selgitasin kirjas selges eesti keeles: teenus peaks olema selline, et hommikul viin lapse kohale ja õhtul toon koju (see eeldab, et laps saab teenust kodu lähedalt!). Põhjus on selles, et võõras inimene ei saaks mu lapsega tema erivajaduste tõttu hakkama. Millegipärast aga pakutakse meile järjekindlalt ööpäevaringset teenust Saaremaa Valsi neljandal korrusel. Ei teagi, kas tegemist on ametnike halva lugemisoskuse või millegi muuga... Need, kes seda kohta taevani kiidavad, võiks ise oma lähedase sinna viia.

Nüüd pikendame lapsehoius olemise aega poole kuu kaupa. Viimasel korral saatsin taotluse, et seda teenust saaks juba aasta lõpuni. Aasta lõpuni on minu lapsel ja ka neil teistel lastel õigus lapsehoiu teenusele perekodus.

Kirsiks tordil on see, et mulle helistati sotsiaalkindlustusametist ja paluti teenusepakkujaga ühendust võtta – mu lapse jaoks olevat koht olemas. Helistasin, ent mulle öeldi, et see koht on teise kliendi all kinni. Lubati klaarida. Klaaritakse ja nädalad aina jooksevad...

Miks küll jagatakse kohti, mis tegelikult ei olegi vabad? Kui kaua peab erihoolekandekohta vajava inimese lähedane ootama, kuni saabub selgus? Muuseas pakuti taas Saaremaa Valsi neljandat korrust... Kas tõesti peab pöörduma kohtusse, et lapsele erihoolekandeteenuse jaoks koht saada?