“Kalurid ei ole rahul jah – miks nad peakski olema rahul sellega, et meie vetes võimutsevad hülged ja kormoranid. Võimutsemine tähendab seda, et kormoran ja hüljes söövad enamiku kalast meie rannikumeres,” kirjutab Saarte Kalanduse tegevjuht Heino Vipp.
Kalateadlane Redik Eschbaum, kelle ettepanekul tahetakse püügipiiranguid teha, kirjutas oma varasemas uuringus just kormoranide hävitustööst Väinameres. Töö tellis keskkonnaministeerium.
See, et aastaid ei ole rannakalanduses püügikoormust vähendatud püüniste piirarvu kaudu, on tõsi. Tõsi on ka see, et kalateadlastel ei ole ka ühest arusaama, mis tegelikult toimub.
Võtame näite ääremõrra kohta, mis oli toodud Saarte Hääles maaeluküljel 22. septembril ilmunud loos “Rannakalurite püüniste arv võib kõvasti väheneda”: riigiametnik: “Käisime teadlaste soovitused kaluritele välja ja nad on maruvihased.”. Kui ääremõrrad ei ole kõik püügil, on see kalavarude seisukohalt ju ainult tervitatav. Teadlased tehku ettepanekud siis, kui kalavarud tõepoolest ohus on. Kalurid, kes oma igapäevast leiba püügiga teenivad, näevad ju, milline on tegelik olukord.
Kalaressursi hindamine ongi raske töö. Näide: tänavu kevadel oli probleem, et on toimunud suur ahvena ülepüük. Ahvenat napib. Nädal tagasi tuli Saaremaa randadesse suur ahven kogustes, mida ei ole siin aastaid nähtud. Just nimelt suur ahven. Kust tuli selline kogus suurt ahvenat, kui kõik on välja püütud? Mõistatus kaluritele, mõistatus ilmselt ka kalateadlastele. Kalurid soovivad, et teadlased ja kalurid teeksid rohkem koostööd. Siis jääksid ära ka sellised äkkpiirangud, nagu kehtivad Väinameres siiapüügile.
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus ei peaks võtma enda mureks, kas kaluril on kala kuhugi müüa. Oma kogemusest tean, et nõudlus ahvena järele on alati olnud suurem pakkumisest. Seda ajast, kui meile avanes Kesk-Euroopa turg ja kalurile makstakse kala eest väärilist hinda. Viidata ajaleheartiklitele, mis soovitavad kala mitte osta, on halenaljakas. See näitab, et kalaärist puudub arusaam.
Veel ütleb Tuus, et kui püüniste vähendamine kaluritele teatavaks tehti, oli terve ilm kisa ja kära täis. Oli jah ja on edasi. Kui mereinstituut tellis uuringu samalt teadlaselt, Redik Eschbaumilt kormoranide hävitustöö kohta, oli keskkonnaministeerium vait kui kult rukkis.
Loomulikult tekib püüniste vähendamine kalurites rahulolematust. Maaeluministeeriumi väitel on jõuga püüniste äravõtmisele leitud alternatiiv. Riik hakkab kaluritelt kokku ostma ajaloolist püügiõigust ja seda turuhinnast kõrgemalt. Esialgse info kohaselt puudutab see kalureid vanuses üle 60 eluaasta. See aga tähendab, et kaluril tuleb riigile müüa kogu ajalooline püügiõigus ja ka kalalaevade registris olevad kalalaeva kilovatid. Kutselise kalapüügiga on kõik.
Ajaloolise püügiõiguse müük ei ole lihtsalt üks müügitehing. See on piltlikult öeldes ühe oma väärtuse äraandmine. Ajalooline püügiõigus on varandus, mille kalurist isa pärandab pojale. Omal ajal osteti püügiõigust juurde oksjonilt, et oleks piisavalt püüniseid pere toitmiseks. Seda tehti teadmises, et nii saab kindlustada kaluriks olemise ka tulevikus. Ajaloolise püügiõiguse omamine kalurikülas on väärikuse küsimus.
Kas see ikka on nii, et ostetu jääb riigi kätte? Aastaid liigub info, et äravõetud püünised liiguvad harrastuspüüdjate kätte, sama riigiametnik Herki Tuus on korduvalt sellest rääkinud.
Ajalooline püügiõigus on õigus, mida juurde tekitada praeguse seadusandlusega ei saa. Rannakaluritel väljendub ajalooline püügiõigus püüniste arvus, traallaevadel aga kalakvoot tonnides. Veel kord: suurem osa ajaloolisest püügiõigusest on ostetud oksjonilt.
Paar nädalat tagasi toimus vallas arutelu Saaremaa rannikumerre ehitatavate tuulikute ümber. Ühe teemana käsitleti töötavate tuulikute kumulatiivse mõju uurimist. Rahandusministeerium lubas eraldada raha uurimaks tuulikute mõju meie rahvuskalale räimele. Aasta pärast pidi see mõju olema enam-vähem selge.
Kalateadlased ei ole suutnud 20 aastaga selgusele jõuda, miks on Saaremaa rannakalurite räimepüük 50 korda vähenenud. Kui meie püük oli käesoleval aastal 61 tonni, siis Pärnus 7700 tonni. Rannakalurile on arusaamatu, miks räim Saaremaa randa ei tule. Liivi lahe räimevarud on heal tasemel (näitavad teadlaste uuringud), räimekvooti anti püügiks juurdegi.
Ka mina ennustan meretuulikute mõju räimepüügile. Olen täheldanud teatavat mõju, aga töötavate meretuulikute mõju ei oma olulist negatiivset mõju räimepopulatsioonile. Täpsemaks uurimiseks paneme selle ülesandeks arendajale, kes taotleb hoonestusluba antud veealale. See on üks tingimustest loa saamisel. Keskkonnamõjude hindamise teeb Hendrikson & Ko.