/nginx/o/2021/10/19/14151133t1h2942.jpg)
“Tihti ei ole arhitekt enam autoriteet ja tunnustatud spetsialist. Ta on taandatud pliiatsiks, kellelt on võetud õigus omada seisukohti ja vastutada,” kirjutab 7. taseme volitatud maastikuarhitekt Liis Koppel.
Millest mõtleme, öeldes arhitektuur?
16. oktobril avati Ferrumi galeriis Alver Arhitektide näitus “Millest me mõtleme, kui ütleme arhitektuur?”. Ilmselt on see tugevaim näitus ruumi ja arhitektuuri teemadel Kuressaares viimase dekaadi jooksul.
Avamisel osalenud erialainimeste silmis on väljapanek Eesti kontekstis selles valdkonnas käesoleva aasta tugevamaid – seda just isikunäituse ja Alver Arhitektide büroo enda tehtud arvukate makettide tõttu.
Meil on harukordne võimalus saada osa näitusest, mis on toodud just Kuressaarde Alver Arhitektide projekteeritud hoonesse. Selle maja eriline galerii mõjub koos näituse ülesehituse ja sisuga eriti tabavalt.
Näituse avamise sõnavõtud ja Andres Alveri poolsed tööde tutvustused koos pilguheitmistega tollastele otsustele ja tagamaadele andsid tunnistust just selle sisukusest, mis minu silmis iseloomustab olukorda tänasel arhitektuurimaastikul.
Areng või seisak
Millest mina mõtlesin, kui Andres Alver ütles sõna “arhitektuur”? Arhitekt on oma ajast ees. Ta tegeleb ruumi ja inimesega enda ees ehk olevikus olevana, samuti tulevikus olevana ehk sellega, mida praegu veel ei ole. Ta teeb seda analüüsides ja ette kujutades. Töö viljad valmivad aastate ja aastakümnete pärast, mida ümbritsevad inimesed ei pruugi veel hoomata.
Et analüüsi- ja ettekujutamisvõimet säilitada, on arhitektile vajalik pidev eneseareng ja erialane mitmekesisus. Kui arhitekt ei ole enam ajast ees, on aeg kõrvale astuda, sest hakkab toimuma stagnatsioon – pidurdumine, tardumine, liikumatus, seisak. Riiklikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil töötaval masinavärgil on selline mekk juba man.
Kui pardale pole veel astutud, on illusioon, et suudad midagi muuta. Pardale astununa õige pea see eesrindlikkus vaibub, sest probleemistikke on palju ning aega ja inimesi napib. Järgneb seisak, sest püüdlused ei vii kuhugi – uued probleemid kerkivad enne, kui vanad lahenevad. Seejärel, mugavustsoonis viibides tehakse täpselt nii palju kui on ette kirjutatud. See aga tähendab sammumist allakäiguteel.
Kahjuks ei osalenud näituse avamisel Ferrumi galeriis ühtegi valla arhitekti ega ruumilise planeerimisega tegelevat inimest.
Arhitektuur on ehituskunst, ehitatud keskkond, ühiskondlik protsess, kultuurivaldkond, süsteemide loomine. Täna on arhitektuuri mõiste põhirõhk asetatud ühiskondlikule protsessile ja süsteemide loomisele.
“Lubage arhitektidel nende tööd teha tulevikku vaatavalt, julgelt, otsustusõigusega, positiivselt meelestatult.”
Asulad ja linnad on kasvanud nii suurteks ja muutunud nii keerulisteks süsteemideks, et üks inimene üksinda linnaruumi ega hoonet luua ei saa. Seega on arhitektuur meie ümber ühiskondliku protsessi tulemus, millesse on oma panuse andnud väga paljud inimesed (poliitikud, ametnikud, planeerijad, arhitektid, ehitajad, linnaelanikud jt).
Selles süsteemis on toimunud varasemaga võrreldes suur nihe. Tihti ei ole arhitekt enam autoriteet ja tunnustatud spetsialist. Arhitekt on taandatud pliiatsiks, kellelt on võetud õigus omada seisukohti ja vastutada.
Kaasamisest on tekitatud ruumiküsimustes omaette nähtus, mille puhul justkui eeldatakse, et kõikide huvigruppide ja üksikindiviidide iga arvamusega tuleb arvestada ja huvide paljusust üks ühele ellu viia. Kõik räägivad kaasa.
Põhimõte “kes rohkem karjub, selle hääl maksab” on levinud ja muret tekitav tendents. Arhitekt ei saa olla poliitpliiats (olgu siis erakondliku või isikliku agenda tõttu). Poliitiliselt on sobiv esitada küsimused ja initsiatiiv “mis?” ja “miks?”, aga otsuse “kuhu?” ja “kuidas?” peaksid langetama ruumiga tegelevad pädevad inimesed ehk arhitektid.
Kaasamine peaks tähendama ärakuulamist ja analüüsimist, aga lõppotsuste tegemine tuleks jätta arhitektidele kui ruumiharidusega inimestele.
Arhitektuur on alati loodud kellegi jaoks. See on alati seotud tegevustega: ruum on loodud mingiteks tegevusteks või mingid tegevused ilmnevad selles ruumis.
Vastuvoolu ujuja
Toon näite Alver Arhitektide projektist Tallinna Vabaduse väljakule. Algne konkurss oli korraldatud purskkaevu rajamiseks.
Alver Arhitektide hinnangul vajas see ruum ja inimesed ruumi kasutajatena midagi enamat kui purskkaev. Julgeti vastu võtta otsus, et lähteülesanne ei ole asjakohane ja julgeti vastutada oma seisukohtade väljaütlemistega projektlahenduse näol. Vabaduse väljakust kavandati funktsioneeriv linnaruum, kus purskkaev ei ole sugugi esimene asi, mis silme ette kerkib. Arhitektid keskendusid tervikule, mitte üksikobjektile. Arhitekt peab tihti ujuma vastuvoolu ja olema põhimõttekindel.
Et arhitektuur on ehitatud keskkond ja meil on iga päevaga üha aktuaalsem keskkonnasäästlik ruumiloome, siis peaks ühiskond ehitamisse suhtuma suure tähelepanuga. Oluline pole teemapüstitus, kas ehitada, vaid kuidas ehitada.
Suurima keskkonnasäästu annab olemasoleva ruumi renoveerimine ehk muutunud vajadustele kohandamine. Kuressaare keskväljak on hea näide, kuidas parkimisplatsist ja autodele suunatud linnaruumist sai minimaalsete materjalide ja objektide asendamisega täiesti teine keskkond eelkõige kergliiklejatele.
Sellised ruumiotsused mõjutavad elukeskkonna kvaliteeti ja seeläbi ka rahvastiku suundumusi. Meie tulevik seisneb ruumiotsustes ja oskuses ruume renoveerida, millega kasutatakse ära olemasolevaid ressursse mitte ainult projektalal endal, vaid piirkonnas laiemalt.
Arhitektil on mõjuvõimsad tööriistad ja ta saab oma õpingute ja praktiliste tegevuste käigus selleks eeldused, et oma tööriistu kasutada. Kui hammas valutab, siis ei teki küsimust, kes hammast peaks ravima ja kuidas. Kui vajalik ruum puudub või see enam ei toimi, siis miks püstitame ikka ja jälle neid küsimusi ruumiloome teemadel?
Lubage arhitektidel nende tööd teha tulevikku vaatavalt, julgelt, otsustusõigusega, vastuvoolu ujudes, keskkonda säästes ja positiivselt meelestatult.