Võitjad, kaotajad ja üks uut liiki peibutuspart

Neeme Korv
, Äripäeva ajakirjanik
Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Istusin siis minagi, nagu analüüsivale ühiskonna- ja poliitikaajakirjanikule kohane, pühapäeva öösel korraga mitme ekraani ees. Jälgisin kohalike valimiste tulemusi ja kiibitsejate kommentaare, tegin märkmeid. Kui kella kahe ajal, pea pulki täis, magama läksin (et minna juba mõne tunni pärast Äripäeva raadiosse hommikuprogrammi juhtima), olid tulemused selged.

Hommikul päevakangelasi kuulates ja neilt ise juurde küsides hakkas aga joonistuma üpris kummaline pilt, mis mõneti erines valimiskomisjoni veebilehele kantud tulpadest. Hoolimata sellest, et kõik poliitilised jõud saadud häälte arvu järgi üksteise järel nagu kord ja kohus reastatud said ning seda paremusjärjestust aktsepteeriti (tõsi, EKRE lubas e-hääled vaidlustada), kuulutasid kõik suuremad jõud end valimiste võitjateks. Sama hästi võib aga öelda, et kõik kaotasid.

Vahest ainsana võib end edukaks lugeda Eesti 200. Uue tulija esimesed kohalikud valimised tõid esinduse (ja nähtavuse) Tallinna ja Tartu volikogudes. Saaremaa vallaski saadi 5,9-protsendise toetusega üle künnise. Mitmel pool, Narvas näiteks, on lootust võimu juurde pääseda. Eks oli ka kõrbemisi, aga kui võrdlusbaas on madal, nagu majandusanalüütikud ütlevad, siis läheb väikegi võit plusspoolele.

Keskerakond sai üleriigiliselt rohkem hääli, aga kaotas tegelikult palju enamat kui enamuse Tallinna volikogus, eriti silmatorkavalt Ida-Virumaal ja Tartus. Reformierakond rõõmustas Tallinna tulemuste üle, ehkki kaotas volikogus kohti ning üks (ja oluline) mandaat kaotati ka oma igipõlises kantsis Tartus. Sotsid esinesid hästi Hiiumaal ja Võru linnas, kuid valdavalt oldi tublides valimisliitudes ja sealt riigikogu valimistel esile tõusta nõuab uut lähenemist.

EKRE kahekordistas häälte arvu, aga partei kõlavaimad esinumbrid Tallinnas midagi erilist ei saavutanud ning Narva linnas jäädi bravuurikast lähenemisest hoolimata lausa nullile; tõsi, kahe aasta pärast riigikogu valimistel loodetakse saavutatu häälteks realiseerida. Saare- ja Muhumaal traditsiooniliselt tugev Isamaa rõõmustas, et sai parema tulemuse, kui küsitlused näitasid, aga üle riigi 0,4 protsendipunkti enam kui 2017. aastal ei anna just põhjust hüpata. Tallinnas tehti ülikallis kampaania, aga tulemus sai nadi.

Ma mõistan, et harrastusspordis on eneseületus alati suurepärane tulemus, aga profid panevad ikkagi paremusjärjestuse paika ja jagavad medalid. Poliitikas tähendab kohalikel valimistel pjedestaalile jõudmine muu hulgas vastutust hakata linnas või vallas tõepoolest otsuseid langetama.

Esindusdemokraatia hea tava järgi peaks enim mandaate saanud nimekiri tegema vähemalt katse võimuliitu moodustada. Kuulus kahe tooli seadus tõi volikogudesse kümneid riigikogu liikmeid, kes sageli juhtisid ka nimekirju. Mitmel pool on võimukõnelustel näha, et neist ei ole kohaliku elu sisulisel vedamisel suuremat asja. Meeleldi jäädakse küll volikogu esimehena haamrit viibutama, mis annab võimaluse pildil püsida ja samas ei pea tegelema tüütu (ja sageli ebapopulaarse) tegevjuhtimisega.

Kehastudes siinkohal harrastuslikuks poliitiliseks linnuvaatlejaks, määratlen sellise tegelase uut liiki peibutuspardina, kes järgmistel kohalikel valimistel väärib tähelepanu ja mitte häältega toitmist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles