Hommikul päevakangelasi kuulates ja neilt ise juurde küsides hakkas aga joonistuma üpris kummaline pilt, mis mõneti erines valimiskomisjoni veebilehele kantud tulpadest. Hoolimata sellest, et kõik poliitilised jõud saadud häälte arvu järgi üksteise järel nagu kord ja kohus reastatud said ning seda paremusjärjestust aktsepteeriti (tõsi, EKRE lubas e-hääled vaidlustada), kuulutasid kõik suuremad jõud end valimiste võitjateks. Sama hästi võib aga öelda, et kõik kaotasid.
Vahest ainsana võib end edukaks lugeda Eesti 200. Uue tulija esimesed kohalikud valimised tõid esinduse (ja nähtavuse) Tallinna ja Tartu volikogudes. Saaremaa vallaski saadi 5,9-protsendise toetusega üle künnise. Mitmel pool, Narvas näiteks, on lootust võimu juurde pääseda. Eks oli ka kõrbemisi, aga kui võrdlusbaas on madal, nagu majandusanalüütikud ütlevad, siis läheb väikegi võit plusspoolele.
Keskerakond sai üleriigiliselt rohkem hääli, aga kaotas tegelikult palju enamat kui enamuse Tallinna volikogus, eriti silmatorkavalt Ida-Virumaal ja Tartus. Reformierakond rõõmustas Tallinna tulemuste üle, ehkki kaotas volikogus kohti ning üks (ja oluline) mandaat kaotati ka oma igipõlises kantsis Tartus. Sotsid esinesid hästi Hiiumaal ja Võru linnas, kuid valdavalt oldi tublides valimisliitudes ja sealt riigikogu valimistel esile tõusta nõuab uut lähenemist.
EKRE kahekordistas häälte arvu, aga partei kõlavaimad esinumbrid Tallinnas midagi erilist ei saavutanud ning Narva linnas jäädi bravuurikast lähenemisest hoolimata lausa nullile; tõsi, kahe aasta pärast riigikogu valimistel loodetakse saavutatu häälteks realiseerida. Saare- ja Muhumaal traditsiooniliselt tugev Isamaa rõõmustas, et sai parema tulemuse, kui küsitlused näitasid, aga üle riigi 0,4 protsendipunkti enam kui 2017. aastal ei anna just põhjust hüpata. Tallinnas tehti ülikallis kampaania, aga tulemus sai nadi.