Ilma inimeseta oleks enamik Eestist praegu kaetud metsa ja soodega. Meie teadusuuringud näitavad, et juba põllumajanduse leviku alguses umbes 4000 aastat tagasi hakkas inimtegevus meie loodust oluliselt mõjutama.
Läbi aastatuhandete pikkuse põllumajanduse ajaloo on Eestis ja mujal Euroopas kujunenud pärandkooslused – niidud, puisniidud ja karjamaad, kus mõõdukas inimese tegevus on hoidnud suurt bioloogilist mitmekesisust. Nende pärandkoosluste kõrval on meil säilinud ka hulk looduslikke kooslusi: sood ja rabad, loodusmetsad, rannikukooslused. Siin on inimtegevus küll tajutav, näiteks vanade raiejälgede, rattarööbaste või rannaprügi näol, aga säilinud on koosluste looduslik ilme. Nii et kui rangelt võtta, siis ürgloodust meil enam säilinud ei ole, looduslikke kooslusi, kus inimmõju on väike, on aga säilinud küll.
Kui numbritele otsa vaadata, siis vaid kaks protsenti Eesti metsamaast loetakse loodusmetsaks (1) ja näiteks madalsoode pindala on viimase kuuekümne aastaga vähenenud viielt protsendilt Eesti pindalast 0,8 protsendini (2).
Ehmatavad numbrid
Veidi parem on seis rabade osas, mille pindala on vähenenud 5,5 protsendilt Eesti pindalast 1950-ndatel 3,3 protsendini (2). Need numbrid on üsna ehmatavad – meile ju tundub, et Eestis on loodusega ikka veel päris hästi. Eriti meeldib meile end võrrelda Kesk-Euroopa riikidega, kus looduslikke kooslusi on väga vähe ja põlisloodusest pole juttugi. Viimasel ajal räägitakse üha rohkem erinevatest looduse hüvedest ja teenustest. See on looduskaitsjate püüd näidata majanduskasvule orienteeritud ühiskonnale, et ka esmapilgul rahas mitte mõõdetav on oluline.