:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/12125699t1h4a8d.jpg)
“Uskuda, et Eesti teadlased ja arstid osalevad kollektiivselt mingis üleilmses vandenõus, on poolearulise sekti pöörane teooria. Kuidas saab niimoodi väita mõni poliitik või jurist, kes pole loodusteadusi isegi lähedalt näinud? Miks me ometi seda uhuud-umbluud usume?” küsib Äripäeva ajakirjanik, muhulane Neeme Korv.
Internet on kahtlemata suurepärane tööriist. Teeme arvuti lahti ja muudkui guugeldame. Leiame hõlpsasti oma väidetele tõestuse ja kinnistame hoiakuid. Näe, vaata, ongi täpselt nii kirjas, nagu räägiti! Video ka veel juures! Ja kiri all ütleb, et kõneleja on teadlane ja arst, kes ütleb, et tal on käes edukas koroonaravim, mida avalikkuse eest varjatakse.
Vandenõuteooriate tekkeks ei ole tõepoolest palju vaja. Peab lihtsalt olema “usutavatele faktidele” viitav eestkõneleja. Alles hiljuti rääkisid needsamad eestkõnelejad meile, et koroona on üldse väljamõeldis.
Mulle meenub neil päevil sageli 1990. aastate algus. Aeg, mil raudne eesriie ragisedes järele andis, avades meile läbi kirjasõna ja taevakanalite meediamaailma kogu oma kirevuses. Muidugi ei osanud me päris kõike adekvaatselt hinnata ning mitmed asjad said kaalukama tähenduse kui tegelikult väärt. Aga mõistmiseks kulus aega. Sest äraütlemata neetult põnev oli ju piiluda näiteks paranormaalsete nähtuste maailma.
Jah, üks asi on loomulik põnevus, mida mina oma poisipõlves otsisin näiteks sarja “Seiklusjutud maalt ja merelt” raamatuid neelates. Aga insener Garini konstrueeritud hüperboloid ja doktor Salvatori amfiibinimene jäid ikkagi fantaasia valdkonda. Isegi kui mõelda, et oleks lahe, kui inimesele saaks siirata hai lõpused ning mööda meresid ja ookeane ringi lasta, tuleb meil tegelikus elus toetuda siiski teadmistele, mida inimkond on kogunud. Kild killu, fakt fakti haaval. Usaldada järeldusi hüpoteesidest, mida on uuritud, tõestatud ja retsenseeritud.
Vabal maal võib talitada ka teistmoodi. Mitte usaldada teaduspõhist meditsiini, vaid pöörduda nõidade ja ravitsejate poole. Ja mõnikord inimene tõesti tervenebki. Inimene on iseäralikult ehitatud – 15 samadel tingimustel ruumis viibinust võib kümme haigestuda ja kaks surra, aga kolme, näe, viirus isegi ei puutu! Miks?
Teadus on olemuslikult skeptiline, ülimalt kahtlev. Niisugune hillitsetus kannatamatule hiirekliki-rahvale ei meeldi. “Miks siis koroonavaktsiinid ei ole sada protsenti kindlad, nagu meile lubati,” karjutakse hääled kähedaks. Õnneks ei saa me kunagi teada, milline olnuks maailm ilma nende “ebakindlate” vaktsiinideta. Kes meist oleks elus.
Uskuda, et Eesti teadlased ja arstid osalevad kollektiivselt mingis üleilmses vandenõus, on poolearulise sekti pöörane teooria. Mulle tõesti ei mahu pähe, kuidas saab niimoodi väita mõni poliitik või jurist, kes pole loodusteadusi isegi lähedalt näinud? Miks me ometi seda uhuud-umbluud usume?
Vahetasin eelmisel nädalal kirju USA teaduskirjaniku David Quammeniga, kes kirjutas seitse aastat enne koroonapandeemia puhkemist raamatu “Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia”. Selles raamatus kirjutab Quammen prohvetlikult, et küsimus pole, kas pandeemia puhkeb, küsimus on, millal. Ja millise loomariigist ülehüpanud viiruse tõttu, millele me ise oleme oma tegevusega võimaluse andnud. Quammen peab uhuud-umbluud tõsiseks ohuks maailma demokraatiale ning ainus väljapääs tema meelest on see, et lapsed peaksid õppima loodusteadusi ning allikakriitiliselt (internetist) lugema.
Quammen, kes oma raamatus käsitles koroonaviiruse esimest katset maailma vallutada aastatel 2002–2003, julges jaanuaris 2020 kirjutada New York Times´i kolumni, milles ütles ära, et nüüd see siis juhtus. Artikkel ilmus 28. jaanuaril. Eesti toonase siseministri repliigini hanerasvast ja sokkidest jäi veel kuu aega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)