Üksi elavad eakad, puudega eakad, arsti juures mittekäivad eakad – neid me vaatleme riskirühmana. Selliseid riskirühmadesse kuuluvaid inimesi, kes ka tegelikult abi vajavad, on oluliselt rohkem kui neid, kellega omavalitsuste sotsiaaltöötajad tegelevad.
See, et nad pole ise abi küsima tulnud, ei tähenda, et nad seda ei vajaks – takistused võivad olla mujal. Näiteks ei olda abivõimalustest teadlikud. Lisaks on sotsiaalabi vanema põlvkonna jaoks tihtipeale ka halva mainega. Seda tõrget saab selgitustööga ületada.
Abi vastuvõtmine on vaba valik
Riigikontrolli auditis analüüsisime lähemalt viie omavalitsuse – Tallinn, Saaremaa, Kohtla-Järve, Valga, Viljandi vald – andmeid. Selgus, et 75-aastaste ja vanemate seas oli perearsti juures mittekäivaid inimesi kolm korda rohkem kui neid, kes olid omavalitsuselt abi küsinud. Kaugeltki kõik riskirühma kuulujad ei vaja omavalitsuse abi ja selle vastuvõtmine on lõpuks inimese vaba valik.
Kuid nii suur lõhe statistikas viitab, et meil on päris palju eakaid, kes võivad abi vajada ja kes ei ole omavalitsuste jaoks n-ö radariekraanil. Ehkki nii omavalitsused kui ka sotsiaalministeerium tunnistavad probleemi, on liikumine lahenduse suunas kulgenud visalt.
Leiame, et kodukülastusi ja muul viisil otsesuhtlust eakatega tehakse praegu kaugelt liiga vähe selleks, et abivajajatest ülevaadet saada.
Kodukülastuste vähesust tõid probleemina esile eakatega tegelevad tervishoiutöötajad ja erialaühendused. Ennetavaid kodukülastusi on omavalitsused teinud ca 1–2% eakate juurde. Need arvud viitavad, et sotsiaaltööd oleks vaja pakkuda senisest aktiivsemalt. Omavalitsustel tuleb abi vajavad vanemaealised ise üles leida, mitte üksnes oodata, kuni abivajaja uksele koputab.